I hate what I miss

[Chavdar Vladislav]

Chavdari huuled liibusid ümber veinipudeli, mille ta sahvrilt oli kümme minutit tagasi leidnud, võttes sealt paar lonksu. Pudeli enda suust kaugemale viinud, võttis ta vöölt mõõga, mille enda nähtamatu vaenlase poole suunas. Ta vihkas päevast aega - isegi siis kui on pilves, peab ta hoiduma tuppa, kui just ei soovi põletusville saada. Mis mõte on olla selline võitmatu olend, kellest aeg ringiga mööda läheb ja keda inimene kardab, kui on selline nõme nõrkus nagu päike. Aga pea 500 aastat on sedasi elatud, küll ta saab ülejäänud paarsada aastat ka hakkama. Äkki tuleb varsti aeg kui päike ei valgusta enam maad ja kõikjal on igavene öö, siis tuleb õige valitsusaeg nendesugustel.
Võtnud veel kaks lonksu veini, tegi mees kolm rünnaku sammu, pöörde ja torke vaenlase rinnale, vähemalt noormehe vaimu silmas tabas mõõk toda piirkonda. Ballisaal oli tühi nagu ikka, isegi teenijad hoidsid siit eemale. Ta oleks pidanud grammofoni kaasa võtma, aga vaevalt oleks ta muusikale erilist tähelepanu pööranud. Pealegi oli looduslik muusika olemas ja selleks oli väljas sadav vihm, mis tuule tõttu vastu saali aknaid koputas. 
Mehel oli seljas valge nööbitav pluus, mille ülemised nööbid olid poole rinnani lahti, paljastades noormehe suurepärase treenitud keha, mustad põlvpüksid ja mustad saapad. Tema must vest ja sama värvi pintsak olid eemal tooli peale. 

To Anna Vladislav

[Anna Vladislav]

Annal oli kombeks päeval magada. Kui inimesena oli see olnud kiirtee järgmise hommikuni, siis nüüd oli see kiirtee järgmise ööni. Kuid nagu aeg-ajalt ikka ei saanud ta taas hästi magada. Teda külastasid luupainajad, kus ta oli oma mehega veel õnnelik oma tulevase lapse üle ning nad jalutasid aias päikesepaistes, kuid järgmisena oli pool tema perekonnast surnud ning ta isegi surmaäärel taarumas kuni tuli tundmatu, kes talle igavese elu kinkis oma lapse elu hinnaga. Kui naine üldjuhul unenägusid ei näinud, siis see oli unenägu, mis külastas teda korduvalt ning kust ta alati ehmatades üles ärkas, pisarad silmis. Nii oli see ka seekord ning Anna jäi tühjal pilgul pimedusse vaatama, kus ta eristas palju rohkemaid asju kui tavaline inimene oleks eristanud.

Kuulatades, kas majas on liikumist pani ta tähele, et peale üksikute ärkvel olevate teenijate ning tohutu vihmasabina oli keegi veel üleval. Otsustades, et ta ei suuda uuesti uinuda ajas Sofy end istuli ning võttis lähedal oleva tooli leenilt tumepunase hommikumantli. Ta tõmbas selle üle oma valge öösärgi ning nööris kinni ees olevad kõik neli paari nöörikesi. Oma uhkeid kleite ei hakanud ta enne päriselt päikeseloojangu saabumist selga ajama.
Anna kõndis oma toast välja ning suundus vehklemisheli järgi ballisaali, mille ust paotades ta Chavdar'i märkas. Tollel oli ühes käes mõõk ja teises veinipudel. Mida muud ikka keset päeva teha. "Mis sind üleval hoiab?" küsis Anna oma vennalt, minnes vampiirilikul kiirusel mehe kõrvale, et ta käest pudel võtta ja sellest paar sõõmu juua. Mitte just eriti daamilik tegu, kuid arvestades tema unenägusid, siis täiesti põhjendatud.