Kõrtsis

[Amelia Abbot]

Oli keskn2dal, kell v6is olla kas kaks v6i kolm p2rastl6unal. Taevas oli hall ning tundus, et hakkab sadama. Amelia oli ilmast hoolimata v2lja tulnud. Kaks kuud, kaks pikka ja igavat kuud oli ta m6isas istunud ja mitte midagi teinud. Tal oli k6rini. Eile olid isa ning ema lahkunud ning tydruk otsustas, et t2na tuleb ta v2lja, kuigi isa oli tal keelanud midagi rumalat teha. Ameliaga kaasas oli tema teenijatydruk, kes reisis temaga koos Inglismaalt. Tydruk oli harimatu ning Amelia ei sallinud teda eriti. Temaga ei olnud millestki r22kida, ta ei oskanud isegi lugeda. 
Amelia ja teenijatydruk sammusid mooda t2navat. Teed olid konarlikud ning sopased, neidis hoidis kleidi22rt yleval, et mitte koperdada ja maha kukkuda. J2rsku ta peatus. K6rts. Koht, kuhu temal asja ei olnud ja just sellep2rast tahtis ta sinna minna. Amelia t6mbas ukse lahti ning astus sisse. "Miss Amelia, teie isa, see ei ole sobilik.." Amelia peatas teenijatydruku m6misemise k2eviipega ning astus baarileti suunas. T6si, k6rts ei olnud sobilik koht noorele daamile, eriti daamilie Amelia seisusest, jutud l2hevad kindlasti liikvele. Kuid tydrukut see ei huvitanud, keegi ei teadnud teda siin veel nagunii, ta ei olnud m6isast v2lja saanudki. Kuigi ilmselt teadsid nad tema isa, oli mees ju ometigi kuulus ja k6rgelt austatud kaupmees. Kleidisaba sahisemise saatel astus Amelia leti 22rde ning vaatas ringi. Ta otsis pilguga kedagi, kes teda teenindaks.

[Anastassia 'Ana' Petrova]

"Neetud sead," pomises Ana endamisi, küürides puhtaks üht lauda, mis oli kange viskiga koos. Ühed mehed, kes olid juba hommikul kõrtsi tulnud, olid tagumisest kõrtsi nurgast normaalse sealauda korraldanud ning seejärel lahkunud. Nagu ma oleks teie kuradime teenijatüdruk, mõtles neidis endamisi. Ei, teenija ta ei olnud, kuid samas oli ta baaridaam ning olgugi, et kõrts ei kuulunud talle, tegi ta enda tööd kohusetundlikult. Tütarlaps oli seda juba neli aastat teinud ning olgugi, et palk oli näru, oli seda piisavalt, et ära elada. Tema kohustuseks oli baari korrashoid, pagaritoodete küpsetamine ja jookide sereerimine. Õhtuti toimusid baaris peod ning Anastassia pidi sel ajal mõnikord ka laulma. Ta oli laulmises kohutav, kuid tegi seda sellegi poolest - nalja pärast.

Ka Ana oli kõrgest seisusest pärit, kuid tüdruk oli enda seisusest loobunud, kui oli enda vanavanemad kuradile saatnud ning ära kolinud. Nüüd oli ta heidik ning tüdruk oli sellega harjunud. Algul oli küll keeruline, ärgata külmas toas, teha endale ise süüa ning pesta ennast ise. Ei olnud enam teenindajaid, kes kõik ette-taha ära teeks.
Näitsik läks baarileti taha ning hakkas lappi enda käes pesema, kui järsku uks avanes. Tavaliselt ei käinud päevasel ajal eriti kedagi baaris. Rohkem käidi seal söömas, kui joomas, kuid kui see juhtus, oli Ana selleks sellegi poolest valmis. Kõrts oli tema kodu - tal polnud niikuinii kuskil mujal olla.
Neidis tõstis enda hallid silmad peenele preilile, kes kõrtsi sammus ning tema huuled naaldusid naeratuseks, tõmmates lapiga üle leti. "Vaata aga vaata, mille kass sisse tiris," pomises Ana muigvelsui, pühkides käsi enda põlle sisse.

Neidise pihani ulatuvad kartulikooretooni juuksed olid lahtiselt tema õlgadel. Tüdruk kandis tumelillat mitte eriti kallilõikelist kleiti. Kuid tema riietus oli vaatamata kõigele viisakas, puhas ning kaunis. Neidise kõrva taga oli tumelilla liilia õis. "Mida ma preilile pakkuda saan?" päris ta, hakkamata kniksu tegema ega midagi. See seal oli tema territoorium ning kui aadlipreili soovis peenutsema hakata, oleks Ana ta kõrtsist lihtsalt välja visanud sinna, kuhu too kuulub. Kuid neiu lootis, et nii karmiks ei pea asjad minema.

[Amelia Abbot]

Amelia vaatas k6rtsis ringi. Ta tundis ennast seal kohe koduselt. Palju parem, kui m6isas passida. Olgugi, et k6rts oli tyhi, tundus Ameliale, et see koht on v2ga populaarne. Ilmselt tulevad kunded hiljem. Just sel hetkel, mil leti taha joudis n2gus baaridaam avanes uks uuesti ning sisse tuikusid kaks purjus meest. Nad noudsid karjudest viskit ning vajusid siis esimese laua taha istuma. Amelia muigas ning viis pilgu baaridaamile. Oli ju too just kysinud, et mida Amy soovib. Amelia teenijatydruk tundis ennast v2ga ebamugavalt ning Amy ytles talle: "Joanne, palun mine m6isasse tagasi. Kui keegi kysib, kus ma olen, ytle, et kohalikus raamatukogus. Mine!" Joanna tegi kniksu ning lahkus kiirustades. Amy m6tles korra ning ytles siis baaridaamile: "klaas teie parimat veini, palun!" Ta ei olnud ebaviisakas tydruk ning kindlasti ei kavatsenud ta endale kohe hakata vaenlasi otsima, eriti k6rtsist, sest ta teadis, et seda kohta on tal vaja ka edaspidi. Polnud mingit m6tet hakata siin kapriisitsema. Tydruk pani letile h6bemyndi, mis pidi kindlasti selle klaasi veini kinni maksma. 

[Anastassia 'Ana' Petrova]

Ana vaatas kaalutlevalt preilikese poole, üritades ilmselgelt aru saada, mis sorti tüdrukuga tegu on. Tavaliselt käisid peenemad inimesed võõrastemaja restoranis einestamas, kõrts oli pigem keskklassi koht. Kuid tundus, et maailm oli täis üllatusi, vähemalt Varna.

Ta hakkas juba näitsiku münt vastu võtma, kui uks avanes ning tüütud püsikunded kõrtsi sisenesid. Ana tundis nende seast ära enda eks boyfriendi, kes oli neiu vastu minevikus vägivaldne ja niisama totaalne tõbras olnud.
Parema meelega oleks tütarlaps mehed ära ajanud, kuid ei saanud klientidele ei öelda. Olgugi, et kõrtsil läks hästi, oli ka sellel mõnikord raskusi ning Ana teadis, et nooremad mehed viskavad alati hästi jootraha. "Oodake enda järjekorras. Kas te ei näe, et mul on kunde?" nähvas neidis pahuralt, nõksatades peaga blondi kaunitari suunas. Kutid lasksid kuuldavale valju vile, kuid suundusid seejärel laua juurde, võttes seal istet.

Viimaks sai Anastassia enda pilgu neiule pöörata. "Veini, huh? Oled sa ikka täisealine, lilleke?" küsis ta laia naeratusega, ilmselgelt nalja visates. Ta ei kavatsenudki ei teda ega ühtki teist inimest teietada, eriti veel neidu, kes tema vanune tundus olevat.Või noh, tsutike noorem. Seda enam! Teietamine oli daamide ja härrasmeeste jaoks. Ana oli nelja aastaga unustanud enda kombed, või siis need kuskile selja taha lükanud.
Võtnud mündi sõrmede vahele, uuris ta seda hetkeks teraselt, pühkis põllega puhtaks ning libistas selle kohta, mis pidi olema kassaaparaat. Seejärel pöördus ta ringi ning võttis enda juurest olevalt riiulilt pudeli punase veiniga, mille sildil oli midagi prantsuse keelset kirjas. "Loodan, et sulle punane sobib, suhkruke. Tavaliselt käidakse siin viskit ja viina joomas," kommenteeris Ana muigvelsui, kallates ühte madala jalaga pokaali veidi veini, libistades selle üle leti neiule.

Seejärel võttis ta pisikese paberilipaka ning sulepea, kõndides noormeeste juurde. "Mida ma teile tuua saan, härrased?" küsis neidis, eirates Nykolai pilku. Too oli heledate juustega, kuid ääretult treenitud kehaga noormees. Sõjaväe ohvitser. Ning olgugi, et tal oli raha, ei lasknud Ana tal end rohkem tümitada vaid lahkus noormehe juurest. Millest oli neidisel muidugi kahju, sest varem olid nad päris armunud olnud. "Kuidas oleks iseendaga?" küsis Nykolai, tõmmates järsult Ana endale sülle, põimides enda käed ümber neidise peene piha nii, et baaridaam tolle haardest vabaks ei suutnud tõmmata. "Jobu," sisistas Ana, "lase mind lahti, idioot!" Küünarnukiga mehele ribidesse ning kiire püstitõus. Ana oli vabalt ning tõmmates ülespoole enda korsetti, mis neidise pringid rinnad aljastada tahtis, pööras Ana pilgu enda märmikule, olles ise ilmselgelt näost punane.

Saanud viimaks tellimused kolmele viskile ning küüslaugu leibadele, suundus neidis tagasi leti juurde. "Ära pane neid tähele," lausus Ana blondile kaunitarile, naeratades talle julgustavalt. "Nad on muidu head poisid, kuid... noh, poisid. Välja arvatud see seal," sõnas tüdruk Nykolai poole nõksatades, "tema on häbitu."

[Amelia Abbot]

Amelia j2lgis kerge muigega noormehi, kes olid v2ga purjus. Kuid ysna kohe viis ta pilgu tagasi baaridaamile. Amelia j2lgis teda teraselt. Ta yritas aru saada, mis sorti inimesega on tegemist. Tydruk muigas kergelt, kui neidis kysis, et kas Amy on t2isealine. Muidugi ta ei olnud veel, kuid paari kuu p2rast juba oleks. Tema 6nneks valati talle siiski klaas veini. "Punane on hea," lausus ta vaikselt. Talle ei meeldinud, et teda lillekeseks ja suhkrukeseks kutsuti. Jah, t6si, enamus arvasid, et ta on pehmeke ja hellitatud rikkur. Hellitatud oli ta t6esti, ta sai alati k6ike mida tahtis, kuid tal olid ka teised omadused, mis v6isid esialgu m2rkamata j22da, eriti t2nu tema blondile juuksepahmakale.

Amy pooras end n2oga kundede suunas, kui baaridaam nende tellimusi v6tma l2ks. V2ljas oli sadama hakanud ning aknad olid m2rjad, oli peaagu v6imatu v2lja n2ha. Tydruk tuli oma m6tisklustest tagasi, kui kuulis baaridaami kedagi jobuks kutsumas. Ta muigas kergelt. Mehed. T6esti, nad v6isid sellised luuserid ikka vahel olla. Baaridaam sammus tagasi leti juurde ning Amy kinnitas oma pilgu temale. "See on vist raske.. siin tootada?!," lausus ta kerge naeratuse saatel. Tal ei olnud midagi kellegi vastu ning ta kavatses j22da s6bralikuks niikaua, kuni temaga s6bralik oldi.

[Anastassia 'Ana' Petrova]

Ana võttis riiulilt järgmise lühikese jalaga klaasi ning kallas endale samat jooki, mida neidiselegi kallanud oli. una ta ise töötas seal, võis ta juua palju soovis. Tavaliselt ta seda lihtsalt ei teinud, sest keegi pidi sellel kohal silma peal hoidma ning kes muu seda teinud oleks, kui tütarlaps sama purjus oli? Kuid antud hetkel vajas ta joogikest, enda mõtted eemal olevatest tüüpidest eemale saada. Nad olid kuskilt leidnud kaardid ning hakkasid nüüd midagi valju häälega naerdes mängima.

"Ei ole väga," vastas Ana, tõstes kerge huviga enda silmad preili suunas. Peene pits, kaunis siid ning ehted - vahepeal Anastassia igatses seda kõike. Igatses erakoole, igatses enda itaalia keele õpetajat, igatses seda, et igal õhtul magama minnes oli tuba soe ning kuumavee kott madratsi all. Kuid ise oli ta endale sellise tee valinud ning ega ta eriti kahetsenudki. "Ma olen seda juba neli aastat teinud ning tegelikult on siin täitsa tore. Vabadus," selgitas Ana ning iga kõrgklassist pärit inimene pidi aru saama, mida tumedajuukseline neidis sellega mõtles. Nimelt ei olnud kõrgklassi omadel kunagi voli teha seda, mida nad tahtsid. Alati oli neil mingi sabarakk kaasas või keegi kuskil neid ära tundmas.

[Amelia Abbot]

Amelia noogutas kergelt ja vaatas baaridaami huvitatult. Ta sai tõesti aru, mida noor naine silmas peab. See oli võis olla väga mugav ja huvitav aga samas ka tyytu, sest keegi hoidis sul alati silma peal ja sa ei olnud kunagi vaba. Kuid Amy hing oli vaba, ta igatses yle kõige vaba olla ja teha seda mida hing ihaldas. Juua palju veini, tantsida, reisida yksi, seigelda. Ropendada. Ta muigas kergelt enda mõttekäigu peale. Tõsi, ta oleks tahtnud rääkida vabalt, avaldada oma mõtteid aga ei, talle ei olnud see ette nähtud. Ta pidi järgima reegleid, mis peenetele daamidel kohased olid. Ptyi. Amy sylitas nende reeglite peale. Tal oli kõrini. "Palun rohkem veini," lausus ta lahkelt ja lykkas klaasi baaridaami poole. Esimese klaasi oli ta juba yhe hingetõmbega ära joonud. "Vabadus. Hmm. See on midagi mida ma terve elu taga olen ajanud." Ta vaatas neidisele otsa. Salamisi Amy lootis, et ta leiab siin linnas endale sõbranna, kes oleks rohkem avatud meelega, kui tema rikkuritest sõbrannad, keda huvitasid vaid see, kes esimesena abiellub ja kes rikkaima poissmehe ära suudab võluda. Ta lootis leida kedagi, kellega oleks lõbus ning kes oleks avatud meelega ja samas usuks sellesse, et naistel on ka õigus sõnavabadusele ja oma arvamust avaldada avalikult.

[Anastassia 'Ana' Petrova]

Amy't vaadates tundis Ana, kuidas ta minevikus tagasi rändab. Ta leidis end istumas kallil sofa peal, nõel käes ning tikkimisraam teises. Muidugi tikkis ta lille, mida daamid siis veel tikkisid. Kuid neidis oli kõigest neliteist. Tema vanavanemad vaidlesid hetkel selle üle, kas Ana peaks kihluma 40-aastase kaupmehega või 55-aastase pankuriga. Mõlemad variandid olid tulutoovad, tüdruk saaks rikkaks! Saaks sealt majast enda vanavanemate kraest ära! Ning seda taheti kõige rohkem. Kuid kedagi ei huvitanud see, mida tütarlapps tahtis. Ta tahtis vabadust. Sõnaõigust. Teha, mida tahab.
Kuid õnneks ei kihlunud neidis kummagagi vaid lasi aastatel mööduda. Näitsik rääkis soravalt prantsuse, itaalia ning inglise keelt. Parasjagu õppis ta ka ladina keelt, sest just selles keeles pidi ta iga pühapäev pühapäevakoolis palvetama.

Tutvused Nykolaiga olid aga juhuslikud. Noormees oli nende majas tallipoiss olnud, armuti. Sahkerdati tallis, anduti. Kuid kõik lõppes, kui tuli väljas, et linnast väljas on noormehel veel üks tüdruk, keskklassist. Palju lõbusam, kuid harimatum, kui Ana. Rikka neiuga oldi muidugi mõista tema raha pärast, kuid saades teada, et neiul endal seda tegelikult ju ei olnudki, jäeti Ana nagu koera maha.
Sel hetkel sai tüdrukul kõigest kõrini. Sai kõrini enda vanavanematest ning sellest "rikka tüdruku" elust. "Sa ei saa meilt enam pennigi! Sa oled meie jaoks surnd, kuuled, jah? Ära loodagi enda jalga enam üle selle läve astuda!" räuskas neidise vanaema. Ana ainult naeratas, võttis kompsu ning läks. Töö leidmine ei olnud sugugi raske ning juba peagi oli tütarlaps end sisse seadnud kõrtsis, kus ta praeguseni oli.

Kallanud tütarlapsele veelkord veini, sõnas ta: "Sa saad, mida soovid. Pead ainult ise selle nimel pingutama. Iseasi, kas sa sellega harjud." Ta naeratas neidisele julgustavalt ning libistas enda klaasi huultele.

[Amelia Abbot]

Amelia jälgis baaridaami, kui too korraks kuskile unistustemaale kadus. Tydruk ryypas veini. See maitses väga hea. Ta jälgis neidist uudisimuga ning yritas aru saada, mis tema minevikus juhtunud on. Amelia tundis ära mõningad iseloomulikud liigutused kõrgklassi daamidele, mida neile synnist saati sisse harjutati. Kas võis olla, et baaridaam ei olegi lihtne baaridaam?! Mitte, et see Ameliat temasse kuidagi teisiti suhtuma oleks pannud. Ta kadestas seda tydrukut yle leti. Amelia võiks samuti enda perest lahti öelda, kuid ta armastas oma perekonda. Nad olid tema vastu väga head ning ta ei oleks suutnud elada ilma oma emata ja isata ning vendade õdeteta. Ta soovis, et pere aktsepteeriks tema elustiili ja laseks tal olla, kes ta olla tahab, kuid see ei tulnud kõne allagi ja niisiis pidi Amy elama topeltelu. Yks mida ta etendas oma pere jaoks ning teine mida ta tõsiselt nautis. Olla rebel, seigelda. Oh kuidas ta igatses imeilusat taevasiniste silmadega kokaabi, kellega nad salaja köögikambris siivutusi tegid. Nyydseks ei olnud ta Johni juba aasta näinud. "Raske on perest lahti öelda, kui nad su vastu nii head on." Amy krimpsutas nina. Head sellesuhtes, et nad armastasid sind ja andsid sulle kõike mida sa vaid tahtsid, kuid sellele vastu pidid sa oleme perfektne noor daam. "Ylte, palun, kus siin linnas midagi huvitavat teha saab? Näiteks veini juua. Ilma uudisimulike pilkuteta?!" Amelia ryypas veini ja vaatas baaridaamile otsa. Ja veini joomise all m6tles ta palju veini ja v6ibolla isegi h2rrasmeeste seltskonda. Ta pidi ettevaatlik olema oma s6nadega. Tydruk ei tahtnud, et midagi valedesse k6rvadesse j6uaks.

[Anastassia 'Ana' Petrova]

Ana silmitses hindavalt Amy't ning tema huuled venisid laiaks naeratuseks, kui ta kuulis Amelia küsimust. Tundus, et tegu oli tõepoolest neidisega, kes igatses korraks olla tavaline inimene, ilma, et peaks järgima reegleid ning tegema seda, mida teised tal teha käskisid. Samas teadis Ana, et kaua ei suudaks kõrgklassi printsess sellist eluviisi elada. Rahapuudus ning teenijate mitteolemasolek ehk siis vajadus teha kõike ise oli miski, mida ükski daam ette ei kujutanud. Kuid kuna Amy tundus tõepoolest teistsugune olevat, otsustas Ana anda tüdrukule ühe võimaluse elada päeva tavalise inimesena. "Siinsamas. Kuid selleks peaksid sa nägema välja veidi... teistsugusem. Tule minuga," lausus neidis leti tagant väljudes. Heitnud kiire pilgu poistele, kes ei pannud baaridaami lahkumist tähele, võttis tüdruk ühe käega Amy käest kinni ning juhatas ta treppide suunas.

Neidis juhatas Amy pööningule, kus tütarlaps parasjagu elas. Olgugi, et tegu oli pimeda ruumiga, oli see siiski puhas ning ilus. Aknalaual savist vaasis olid roosat roosid, neidise suur veidi vanema väljanägemisega baldahhiinvoodi asus seina ääres ning selle vastas oli suur peegliga riidekapp. Voodi kõrval asus kummut, mille peal oli küünal ning raamat, mis tundus olevat pooleli. Põrandal asetses triibuline kaltsuvaip ning seinapeal suur rist, millele Ana vahepeal palvetas.

"Võta riided seljast," lausus Ana kapi lahti tehes, "ja tee juuksed lahti." Ta tuulas veidi kapis kuni leidis ühe kleidi, mis ei olnud sugugi kõrgklassi daamile omane. Pigem kandsid seda teenijatüdrukud, kuid vaatamata sellele ei olnud kleit katki ega must. "Pane see selga ja pane see peapael ümber enda juuste. Võta ära enda ehted. Sa võid enda rõivad siia jätta. Ma panen ukse lukku ja keegi ei pääse siia," lausus neidis, ulatades kleidi tütarlapsele, juhatades Amy sirmi taha, et too saaks rõivaid vahetada.


Kleit