|
|
Post by Branimir Vladislav on Apr 19, 2015 18:57:14 GMT
Branimir veetis üsna suure osa enda ajast mõisast väljas, selle ümber asuvas metsas ning ka lihtsalt õues, kasvõi istus mõisa ees treppidel ja luges midagi. Tänane õhtu ei olnud kuidagi erinev tema tavapärastest harjumustest. Niipea kui päike oli täielikult loojunud ja Bran enam seda kartma ei pidanud, haaras mees poolelioleva raamatu ning suundus sellega õue, et mõisa trepil istudes lugeda. Ta luges mõned tunnid raamatut, kuid varsti tüdines, olgugi, et tegemist oli teosega, mida mees veel lugenud ei olnud. Kuna Branil vaba aega üsna laialt oli, oli ta üheks oma eesmärgiks võtnud võimalikult palju lugeda. Nüüd aga, peatükki lõpetades, mille ta viimaseks kavatses jätta, asetas ta raamatu enda kõrvale ja lasi end pisut rohkem pikali, et silmad taevasse suunata ja seda silmitseda. Kuu ja tähed valgustasid ümbrust päris hästi, kuid Branimir siiski tõi kuuldavale raske ohke. Ta igatses päikesevalgust. Ta ei tunnistanud seda kunagi valjult, kuid ta tõesti igatses seda soojust enda nahal. Oli olnud kohutav avastada, et päikesevalgus hella soojendamise asemel teda põlema pistis. Branimir sulges üsna pea silmad ning põimis oma käte sõrmed oma rinnal. Mees kandis tumedaid ajaga kaasas käivaid riideid, musti pükse ning pikkade säärtega saapaid. Seljas oli tal nööbitav särk ning selle peale tõmmatud tume kuub, mis eest lahti oli. Mõnikord ei kandnud Branimir riideid, mis praegu moes olid. Talle väga meeldis meenutada, mis aastasadu tagasi moes oli ning hoopis neid rõivaid kanda. Praegu aga mitte. OT: Anna Vladislav |
|
|
|
Post by Anna Vladislav on Apr 19, 2015 19:12:27 GMT
Anna oli selle poolest Branimiriga üpris sarnane, kuna tallegi meedldis võimalikult palju aega väljas veeta. Ta tundis kurbust selle üle, et seda ei saanud küll juhtuda päeval ja soojendavate päikesekiirte käes, kuid eks tuli leppida sellega, mis oli. Samas erksamad meeled olid teda pannud ka ööd väärtustama, kuuldes ja märgates öös palju rohkemat, kui ta oli märganud surelikuna. Või noh ausalt öeldes poleks ta surelikuna just eriti tihti öösiti üldse välja sattunudki.
Erinevalt aga oma vennast oli naine otsustanud sel korral meenutada vanu aegu ja kanda üht oma sajanditagust tumesinisest siidist kleiti, mida kaunistasid valged pärlid. See sobis ideaalselt kokku selle öise tähistaevaga.
Sofyia oli valmis välja minema, et oma tavapärast õhtust jalutuskäiku mõisaaladel teha, kuid uksest väljunud leidis ta trepilt Branimiri, mingi raamat tema kõrval trepil lebamas. "Ja mille kohta sa seekord siis loed, kui küsida tohib?" uuris naine kerge muigega, kõndides trepist alla, et olla mehega samal astmel ja näha ta nägu.
|
|
|
|
Post by Branimir Vladislav on Apr 19, 2015 19:19:48 GMT
Branimir kuulis juba ammu, kuidas tema õe pehmed sammud ukse poole tulid, kuid ei liigutanud ennast natukenegi enne, kui naine tema juurde jõudis ja teda kõnetada otsustas. Mees paotas oma silmi, et Annale otsa vaadata ning vaikselt küsimuse peale mõmiseda. "Mingi Hamlet on," sõnas ta õlgu kehitades. "Ei ole kuigi põnev, aga ma olen juba aastaid mõelnud, et tuleks selle autori raamatud ka läbi lugeda," seletas Branimir oma tasasel ja mahedal toonil. Ta ajas end lõpuks istuma ja haaras raamatu. "Oled sa seda juba lugenud?" Branimir vaatas pärast hetkelist raamatu kaane silmitsemist taas oma õe suunas. Naine oli seekord pannud hoopis teisest ajast kleidi selga, ning ta nägi väga kena välja sedasi. Branimir täitsa mäletas seda päeva, mil naine selle kleidi sai. Muidugi ta mäletas...
|
|
|
|
Post by Anna Vladislav on Apr 19, 2015 20:33:42 GMT
Anna muigas vildakalt oma venna vastuse peale. Teades, et nende mõisa eest kantakse piisavalt hoolt, et trepil istuda, tegi ta seda ka julgusega ning võttis istet Bran'i kõrval, istudes küll teatavatel põhjustel kordades sirgemini kui mees ise. "Põnev õi mitte, kuid Londonis oli ta tol ajl inimestele küll peale läinud," nentis naine, meenutades, et Shakespeare'i nimi oli Inglismaal reisides temagi kõrvu nii mõnigi kord kostunud. Sättinud oma seeliku paremini viis ta küsimuse peale pilgu raamatule Branimiri käes. "Jah, olen lugenud. Mulle ausalt öeldes meeldis," tunnistas Sofy kergelt õlgu kehitades. "Mis mulje sul on? Peale selle, et see pole piisavalt põnev?" küsis naine lõbusal muigel. Tallegi meeldis väga lugeda ja miks ka mitte püüda lugeda pea kõike, kui aega on ometi terve igavik. Selle tarbeks oli neil mõisas ka üpris väärikas raamatukogu.
|
|
|
|
Post by Branimir Vladislav on Apr 19, 2015 20:50:44 GMT
Branimir oli ka Shakespeare'ist kuulnud küll ja veel, kuid selle raamatu põhjal ta aru ei saanud, miks ta nii eriline oli. Muid tema teoseid ta loomulikult veel lugenud ei olnud. "Ma ei teagi," muigas Branimir. "Ma ilmselt tõesti eelistan lihtsalt midagi, kus on rohkem kirjeldusi. Näidendiga seda väga ei saa," sõnas Branimir seejärel. "Juturaamatud rohkete kirjelduste, detailide ja rohke põnevsusega on palju toredamad." Aga see siin oli kuidagi väga igav. Branimir vaatas jälle raamatut ning siis Annat. "Mis sind välja tõi?" uuris ta õe käest lahkelt.
|
|
|
|
Post by Anna Vladislav on Apr 21, 2015 13:49:05 GMT
Anna kuulas oma venna ära. "Mulle meeldivad näidendid, kuid mulle meeldivad ka romaanid," ütles ta. "Mis puutub kirjeldustesse ja detailidesse, siis peaasi, et need poleks enamik raamatu sisust. Tegevust armastan ma rohkem kui detaile," lausus ta kergelt muiates.
Vaadanud hetkeks kaugusse metsapiirile, viis ta küsimuse peale oma pilgu tagasi Branimirile. "Mul oli vaja majast välja saada. Mul on vahel tunne, et ma hakkan seda maja vihkama aina enam iga päevaga, mil ma seal luku taga pean olema," lausus Anna veidi mõtlikult ning tõsisel ilmel. "Samas olen ma aga õnnelik, et see on see maja, mitte mõni teine." Ta siiski armastas oma kodu, hoolimata kõigest, mis seal oli juhtunud, mida nii ta ise kui üldse selle maja seinad olid pidanud nägema.
|
|
|
|
Post by Branimir Vladislav on Apr 21, 2015 14:07:25 GMT
Branimir noogutas naise raamatueelistuste peale, kuid edasise peale kortsutas ta kulme ning vaatas oma õde murelikumalt. "Sa ei pea seal ju tervet aega veetma," arvas Branimir vaikselt. "Või tahaksid sa kuskile mujale minna vahelduseks?" uuris ta huviga. Branimir ei olnud juba ammu kuskil kaugel käinud. Ei tahtnud või kes teab, mis ta probleem oli. Talle meeldis siin. See oli kodu. Aga eks ta oli neist kõigist siin kõige rohkem aega veetnud ka. Mis siis, et mõnega võrreldes vaid paar aastat rohkem.
|
|
|
|
Post by Anna Vladislav on Apr 21, 2015 14:31:30 GMT
"Ma pean seal terve päevase aja veetma," ütles Anna üht kulmu kergitades. Järgmise peale vaatas ta aga taas kaugusse. "Ma ei tea. Vist mitte," sõnas ta mõtlikult. See oli suhteliselt ebatavaline käitumine tema puhul, kuna üldjuhul oli ta oma tahtmistes ja kõiges kindel. "Pealegi ma ei saaks. Mul on kohustused meie perekonna ees ja eriti praegu, kui siinkandis igasugu kõntsa ringi luusib," lausus ta halvustaval toonil ning nina krimpsutades. Oli selge, et Sofy pidas ennast ja oma perekonda kõrgemaks kui noid vampiire, kes linnas elutsesid. Tema meelest olid nood kamp kokku korjatud heidikuid, keda ta poleks elu sees usaldanud ning kellel tundus puuduvat igasugune moraalitunnetus. Nende endi perekond oli aga tõeline perekond, kus oli toimiv süsteem ja elukorraldus.
|
|
|
|
Post by Branimir Vladislav on Apr 21, 2015 17:20:10 GMT
"Tõsi," nõustus Branimir päevase aja toas veetmise kohta. Seda nad tõesti peavad tegema. Aga ilmselt oli Bran lihtsalt nii rahulik vampiir, et teda ei häirinud see, et ta päevad toas veetis. Ta igatses päikest, aga ta sai päeval igasuguseid asju teha, mis tegemist vajasid. "Jaa, praegu oleks vist tõesti hea, kui sa kuskile ei läheks," ütles Branimir raamatut trepilt võttes, et see enda sülle toetada. "Aga kui nad lahkunud on, siis ma usun, et väike ringi rändamine ei teeks meile kellelegi paha," lisas mees. Äkki võiks isegi vaadata, kuidas mujal maailmas nüüd on.
|
|
|
|
Post by Anna Vladislav on Apr 21, 2015 17:49:34 GMT
Mõtleminegi linnas viibivale klannile oli pannud Anna oma lõuga rangelt kokku suruma ja võtma pingelise hoiaku. "Samas neil pole arvatavasti plaanigi nii pea siit lahkuda. Või kuidas? Sa oled ju nendega läbirääkimisi pidanud," vaatas ta küsivalt uuesti venna poole. Ta hingas veidi ärritunult välja ning viis pilgu tagasi metsale. "Või siis nad ei lahkugi üldse. Lihtsalt kiusu pärast ja konkurentsi poolt pakutavast adrenaliinist," sõnas Sofyia sisistavalt. Viimane variant oleks olnud kohutav, kuid mitte mõeldamatu. Kindel oli aga see, et Vladislavide jaoks oli see olnud alati kodu ja seda juba sajandeid varem, kui neist vampiirid said. Muidugi oleks naine küll soovinud reisida ja uurida eluolu mujal maailmas, aga ta ei kavatsenud plaanegi teha enne kui nende perekonna turvalisus ja heaolu nende teiste vampiiride lahkumise või, tõsisel vajadusel, likvideerimise näol saavutatud oli.
|
|
|
|
Post by Branimir Vladislav on Apr 21, 2015 18:13:05 GMT
"Nii palju, kui me rääkinud oleme, nad ei ole kunagi väga kaua paigal. Hindamise järgi kuskil viie aasta pärast peaks nad lahkuma. Aga samas tõesti, kes teab. Võib-olla nad tõesti ei taha siit lahkuda," nõustus Branimir. Aga ta lootis, et nad lahkuvad. See siin oli nende kodu! Nende alad! Nad ei saa seda kõike lihtsalt ära võtta neilt. Nad võivad lubada neil siin mõned aastad kodu mängida, kuid mitte siia jääda. Ei ole võimalik, et nad siia paikseks jäävad.
|
|
|
|
Post by Anna Vladislav on Apr 22, 2015 16:52:04 GMT
Anna ohkas raskelt. "Jumal hoidku selle eest," ütles ta vaikselt. Ta jäi mõtlikult metsapiiri vaatama. Mõneti oli ta ehk veidi kade, et nood lõbutsesid seal linnas ja nautisid oma igavikku, samal ajal, kui nemad varjusid oma mõisaaladele ning kõik, mis neid lahutas oli see tihe mets.
"Kuidas nendega muidu lood on? Kas nad on kokkulepetest kinni pidanud?" küsis Sofy oma pilku vennale viies. Olles tema vasak käsi tahtis ta end asjadega kursis hoida.. Ükskõik siis kui head või halvad need olid.
|
|
|
|
Post by Branimir Vladislav on Apr 22, 2015 20:11:38 GMT
"Ma usun, et nad ikka lahkuvad," ütles Branimir rahustavalt. Peavad lahkuma, see oleks kohutav, kui nad jääksid siia nii pikaks ajaks. Edasise peale ta noogutas kergelt. "Nad on siiani üsna tublid olnud jah. Aga kes teab, ma ei käi iga päev kõiki linnaelanikke üle vaatamas," sõnas mees ohates. Aga nii kaua, kuni ei ole suurt draamat tekkinud või nad otseselt vahele ei jää, ei hakka Branimir nendega rohkem kaklema, kui nad juba kaklevad.
|
|
|
|
Post by Anna Vladislav on Apr 23, 2015 15:35:40 GMT
"Peaasi, et see nii ka jääb," sõnas Anna. Nad polnud just selline grupp, kellel oleks olnud linnas elanud inimestest ükskõik. Muidugi ei hoolinud nad neist ilma põhjuseta, kuid siiski. Neid inimesi oli vaja, et neil oleks oma inimteenritele mugav toitu hankida ja et ka vajadusel uusi teenreid saada. Peale selle käis läbi nende elav kaubandus, mis tõi ka nende kappi paremad veinid ja uhked rõivad. Lisaks oli ka fakt, et sellest oleks tulnud suuri probleeme, kui järsult oleks hakanud kohalikke inimesi ära kaduma. See oleks tekitanud paanikat, mis võinuks lõppeda linna väljasuremisega, kuid Vladislavid polnud valmis alatiseks oma kodulinnast loobuma ja kes teab, kas seda päeva üldse kunagi tulnuks.
Pärast mõningat kaugussevaatamist ning vaikust, mis kahele superkuulmisega vampiirile hoopis midagi muud tähendas, viis Sofy oma pilgu vennale ning ajas end veidi rõõmsamalt sirgu. "Linna peal käivad jutud, et üks hiljuti siia kolinud perekond, Abbotid, vist kui ma ei eksi, korraldavad peagi balli," lausus ta muiates. Neil ei olnud eriti kombeks kohalikel üritustel käia, kus oli palju inimestega suhtlemist ja muud, kuid naise pilgust võis juba näha kui väga ta tahtnuks minna. "Kas me vähemalt kordki võiks mõnel siinsel üritusel ära käia? Me ei pea ju kellelgi mainima oma perekonda ja selle nime," rääkis Anna kergelt anuvalt, helesinised silmad fikseerunud Branimiri rohelistel, tahtmata kuidagi tähelepanu mujale lasta.
|
|
|
|
Post by Branimir Vladislav on Apr 24, 2015 15:55:02 GMT
"Loodetavasti jääb," ütles Branimir vaikselt. Loodetavasti ei teki mingeid probleeme ning kõik saab olema okei. Varsti jäävad nad siia jälle üksi ja saavad oma rahulikku elu elada. Siis aga Anna vaikis ning Branimir ei osanud ka midagi öelda, vaid ta jälgis ümbrust, kuulates hääli, mis looduses oli. Ning muidugi oli kuulda ka nende teenrite juttu ja tegutsemist. Nii mõnedki olid öösiti üleval. Siis tõi Anna teemaks hoopis mingi balli ning Branimir suunas oma pilgu tagasi naisele, naeratades hetkeks natukene. Tundus, et Anna tõesti tahtis sinna minna. "Üksi sa sinna küll ei lähe," ütles Branimir seejärel. "Aga me võime mõelda sellele," nõustus mees hetke pärast. "Võib-olla oleks tõesti hea mõte natukene inimestega seltsida." Ballid olid ju üldiselt õhtuti ka, seega pole päikesega probleemi.
|
|
