Anna Sofyia Vladislav

[Anna Vladislav]

Anna Sofyia Vladislav

Rass
Vampiir

Vanus
24.aastane // 511.aastane

Välimus
Annal on pikad tumepruunid lokkis juuksed ning pärast surma muutusid ta tumepruunid silmad helesinisteks, mis omakorda tähendab, et tal on võimalik oma välimust ka muuta. Tal on ebasümmeetrilised huuled, mis muudavad ta muige üleolevalt vildakaks olenemata tõelisest meeleolust. Pikkuselt on ta 168 cm pikk ning kehaehituselt sale, kuigi seda moonutab reeglina veelgi saledamaks korsett. Riietuse poolest kannab ta uhkeid pikki kleite, mille juurde käivad ka luksuslikud ehted. Oma välimuse eest hoolitsemine on jäänud talle üheks väheseks nö inimlikuks meelelahutuseks.

Iseloom
Sofyia jaoks on tema perekond alati esikohal ning neile on ta ka äärmiselt lojaalne. Naine on üpris seltskondlik ja võib jätta avatud mulje, kuid tegelikult ta ei lase endale kedagi liiga ligi. Ta jätab avatud mulje nö strateegiakorras, kuna aeg-ajalt meedib tallegi inimesi manipuleerida. Sofy on tark ja parajalt kaalutlev, kui asi puudutab otsuste vastuvõtmist. Talle ei meeldi asju poolikuks jätta ning on nii asjade lõpuleviimiseks kui ka oma tahtmise saamiseks võimeline paljukski. Olenemata oma soost on ta suutnud end korduvalt tõestada, mis on talle kindlustanud koha oma vanima venna ning perekonna juhi vasakul käel. Kuigi ta ei vihastu just kergelt, siis seda hullem on olukord, kui ta vihastub.

Ajalugu
Anna abiellus 20.aastaselt, kuid paaril oli pikka aega raskusi lapse saamisega. 24.aastaselt oli naine aga viimaks rasedaks jäänud, kuid oma suurt õnne sai ta vaid kolm kuud nautida, kuna siis haigestus ta katku nagu enamik tema perest. Tema õnneks muudeti aga tedagi tundmatu vampiiri poolt, kuid see tähendas ka lapse surma. Viimase tõttu elas Anna muutust väga raskelt üle, kuigi ta mõistis, et laps poleks ilmale tulnud nagunii. Ta võttis end aga peagi kokku ning õppis talitsema oma tundeid ja janu, tundes kohustust oma perekonna ja selle edukuse üle. Nii otsustas ta tagasi võtta ka oma sünnipärase perekonnanime.
Kuigi Anna on praeguse eluviisiga harjunud ja ta oluliselt ei igatse oma surelikkust, siis kummitab teda siiski mõte perekonnast, mis tal oleks võinud olla.