|
|
Post by Branimir Vladislav on Apr 19, 2015 19:37:45 GMT
Alati ei olnud Branimir õhtuti ainult oma mõisa lähedal. Mõnikord jalutas ta Varnasse välja, nagu ka tänasel õhtul. Üsna pea jõudis Bran sadamasse, kus ta läks pigem rannale, et vee ääres peatuda. Päike oli juba oma tund aega tagasi loojunud ning Branimir sellest vaatest ilma jäänud. Ilmselgelt. Ta jääb alati sellest vaatest ilma. Bran ohkas vaikselt, surus käed oma tumeda kuue taskutesse ning asus vaikselt mööda mere äärt tagasi sadama poole sammuma. Ta kandis peale kuue ka tumedat nööbitavat särki, tumedaid pükse ning pika säärega musti saapaid, mille määrimist ta hetkel ei kartnud. Küll need ära puhastatakse. Bran jälgis merd ning väikeseid laineid, mida kerge tuul tekitas. Mere ääres oli hea rahulik. Linnaski ei olnud täna mingi möllu, vähemalt Brani kuulmine seda kinni ei püüdnud, ja tal oli ikka päris hea kuulmine. Siiski üsna varsti kuulis Branimir lähenevaid samme, küll üsna kaugel, ning peatus ise, et jälgida, kust sammud tulevad ja kes täpsemalt tuleb. Ta ei olnud veel kindel, kas oli seltskonnaga okei või mitte. OT: Marques "Mark" de Anet |
|
|
|
Post by Marques "Mark" de Anet on Apr 20, 2015 15:06:08 GMT
Marques nautis mere ääres punast päikeseloojangut, mis värvis horisonti imelistes toonides. Mark oli seal ilmselt kolmveerand tundi, kuni viimane päikesekiir kadus, siis mõtles ta, et oli aeg toituda. Läks veel pool tundi, kuni vampiir leidis kena näitsiku, kes oli kodust liiga kaugele jalutanud. Mark ajas temaga mõnda aega mesijuttu, vältides naise pilku, aga ühel hetkel ta lõi enda kihvad naise heledasse kaela. Pärast toitumis hakkas ta uuesti mere äärde kõndima, et seal veel natuke aega olla. Ta ei tahtnud kohe sinna hooramajja minna, mis hetkel koduks oli. Mark ei olnud praegu eriliselt valvel, ta tundis end hästi ja oli kindel, et saab kelleiganes vastu, kes ka teda rünnata tahaks.
|
|
|
|
Post by Branimir Vladislav on Apr 20, 2015 15:28:12 GMT
Branimir taipas üsna ruttu, et läheneva isiku näol on tegemist vampiiriga. Ja kellegagi nendest, keda ta ei sallinud. Miks jälle selline olukord? Branimir ohkas vaikselt ning surus käed oma kuue taskutesse, pilk jälle merele suundumas, kuni vampiir oli piisavalt lähedal, et Branimir oli kindel, et too kuuleb tema häält kui ta normaalsel toonil räägib. Okei, ilmselt kuuleks isegi veel kaugemalt. "Te ei pidanud kohalikest ju toituma..." mainis mees oma tavapärasel toonil, hääl mahe ja viisakas. Ei tahtnud üleliigset tüli üles kiskuda, aga kommenteerida ta tahtis.
|
|
|
|
Post by Marques "Mark" de Anet on Apr 22, 2015 7:35:25 GMT
"Millele sa vihjad?" küsis Marques kulmukortsutusega, hoides pilku vampiiril. Mark ise üritas küll ettevaatlik olla. Ta teadis, et ta ei ole just kõige vanem, seega ta ei saanud sildu enda järel põletada. Marquesi kaitseks oli klaasviaal raudürdiga, mida mees alati kaasas kandis. Topeltkihvadega kaanide jaoks oli see hädavajalik kaitse. Ühel korral nii pea poolsada aastat tagasi pidi ta isegi seda kasutama, kuna meest rünnati võõra vampiiri poolt keset ööd. Hiljem aitas klann võõrast lahti saada.
|
|
|
|
Post by Branimir Vladislav on Apr 22, 2015 13:33:07 GMT
"Värskele vere lõhnale sinu ümbruses ja sellele kohalikule naisele, kellest sa toitusid," ütles Branimir muretult. Ta endiselt ei vaadanud teise vampiiri poole, vaid jälgis merd, selle lainetust. Ilus öö oli. Branimirile meeldisid ilusad ööd. Kõige frustreerivam oligi siis, kui ööd olid ka koledad. "Või on minu teadmata reeglid muutunud? Sest seda ma küll uskuda ei taha." Reegel oli, et kohalikest ei toituta.
|
|
