Ilus kleit

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia hingas kergendunult kui mees temast eemale tõmbus viimaks. "Kahjusk mitte," sõnas naine ohates ning jälgis mehe nägu nüüd kus ta talle lähemal oli. Tal olid ilusad rohelised silmad. Naine igatses oma siniseid silmi. Ta oleks ka tahtnud värvilisi silmi. Ta oleks tahtnud teravat nägemist, nagu kõigil teistel. Aga kõige enam ihkas ta punaseid silmi, sest ta igatses päikesevalgust nii väga. Ja ta oleks valmis kannatama neid punaseid silmi, kui ta ainult saaks päikese kätte ilma, et lahvataks põlema. "Võib-olla ma peaks end lihtsamalt riietama hakkama," sõnas Cecilia seejärel. Aga ta ei tahtnud mingites teenijate rõivastes ka ringi käia. Palju lihtsam oleks olla mees.

[Branimir Vladislav]

"Võib-olla tõesti," nõustus Branimir noogutades, muie huulil. Branimirile meeldis mõelda, et kui ta oleks naine, käiks ta ka võimalikult lihtsalt riides, et mitte olla häiritud oma riietuse massiivsusest, aga samas kõik naisvampiirid, keda ta teadsid, kandsid ikkagi neid ilusaid ja puhvis kleite. Nii et võib-olla mõtleks Branimir samamoodi. Kannaks selliseid riideid, nagu talle kohane. Kuigi teda mehena oli küll võimalik leida väga lihtsates riietes. Kuid võib-olla see oli mehe asi. Kes teab. "Kuid see poleks vist kuigi kohane, kui te seda teeksite."

[Cecilia Tartaglia]

"Ei oleks tõesti," sõnas Cecilia kergelt pead raputades. Tema mustad silmad püsisid mehe näol. Ta teadis, et ta oleks pidanud tagasi minema. Tagasi võõrastemajja, aga nüüd ta ei julgenud. Ta kartis, et kui ta jooksu pistaks jõuaks too mees talle järgi ja ikka hammustaks teda. Seda ei saanud ometi lubada. Seega käitus naine viisakalt. "Võib-olla uues linnas loon endale uue identiteedi," sõnas naine vaikselt. Siis saab lihtsamaid riideid kanda. Mitte, et teda seal väga paljud näeks, võõrastemaja külastajad enamasti ainult. "Tuleb loota, et uued sajandid toovad mugavamaid moode. Ma peaks nüüd minema," sõnas naine ning haaras oma kleidisabast, et hakata tagasi võõrastemaja poole astuma. Kiirustamata, et mitte näida ebaviisakas eks ole.

[Branimir Vladislav]

"Küll aeg toob mugavamaid moode," nõustus Branimir noogutades. Siis aga ütles naine, et ta peab nüüd minema ja Bran kortsutas kulme. "Sellest on küll kahju," ütles ta pöördudes, et naisega hoopiski kaasa jalutada. "Mu seltskond on tõesti nii talumatu?" küsis ta, muie huulile tekkimas. Kui nukker. Aga ta ei viitsinud ka väga kaua seda mängu jätkata. Ta ei hakka naist ründama nii väikese asja pärast ning kui too tahab lahkuda, siis ei ole tema asi enda seltskonda peale suruda.

[Cecilia Tartaglia]

Mees tuli temaga kaasa ja Cecilia surus ohet alla. Kui boss näeb teda koos selle mehega ei pruugi sellest head nahka saada. "Ei, mitte selles ei ole asi," jäi Cecilia siiski viisakaks. Kui palju neid topeltkihvadega vampiire oli seal teises perekonnas üldse? "Te olete väga hea seltskond, aga mind oodatakse tagasi juba," sõnas Cecilia ning jäi seisma ja vaatas mehele otsa. Ta tõesti ei tahtnud, et keegi tõstataks küsimusi, miks ta selle mehega siin väljas oli. Ehk too saab aru ja laseb tal üksi minna edasi?

[Branimir Vladislav]

"Kurb, väga kurb," ütles Branimir südantlõhestavalt ohates, kui samuti seisatas ja naisele otsa vaatas. "No olgu, ega ma ei saa sinna midagi teha. Oli tore teiega tutvuda," sõnas Bran siiski viisakaks jäädes. Oli tore vestelda kellegagi, keda ta ei teadnud juba aastaid, kuid kui temaga ei taheta suhelda, siis ei taheta. Mis siis, et ta tundis vastikust selle naise vastu. Nad võiksid siit juba lahkuda. Nad tekitasid ainult probleeme. Kuid mingi suvaline selle grupi liige ei olnud keegi, kellega Branimir seda teemat arutama hakkaks. Ja ta endiselt soovis jääda viisakaks. Viisakus oli üks parimaid relvi teise vastu siiski.

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia naeratas sunnitult. "Oli meeldiv," vastas naine ning ulatas mehele oma käe, et too seda suudleks nagu viisakas oli. Vähemalt ei pidanud ta muretsema rohkem. Loodetavasti. Alati oli veel võimalus, et mees kargab kuskilt nurga tagant välja ning hammustab teda või midagi, aga vast ikka niimoodi ei juhtu. Too tundus siiski kuidagi seltskonda väga tahtvat. Kas ta oli üksik oma kodus või midagi? Tea kaua nemad ühe kohapeal paigal olid püsinud üldse. Ceciliale väga meeldis rännata.

[Branimir Vladislav]

Branimir võttis hellalt naise käe ning vajutas pehme suudluse sinna, nagu kombeks oli. End sirgu ajades toetas ta oma käed enda selja taha ning suunas pilgu tagasi naise näole, kergitades natukene kulme. Ta kavatses nüüd hetke jälgida, kuidas naine lahkub, kuid siis suundub ta tagasi sadamasse. Ta oli siia tulnud plaaniga ning ta ei kavatsenud seda plaani hüljata. Või noh, mis plaan see ikka oli, jalutamine ja mõtlemine, aga seda oli ta tegema tulnud.

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia naeratas mehele viisakalt ja tegi tema ees veel kniksugi, enne kui kapuutsi uuesti endale pähe tõmbas ja linna poole liikuma hakkas, et võõrastemajja ära varjuda. Talle meeldis rännata ja mis kõik, aga selle konkreetse linna juures ei meeldinud talle see, et nad pidevalt seal majas passima pidid. Ta ju tahtis ka jalutada ja vaadet nautida, aga näed ei saa. Kui kord ka välja lähed, koperdad ikka kokku kellegagi, kellega kokku koperdada ei taha.

OT: Läbi.