Ilus kleit

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia jalutas täiskuuööl sadamasse. Talle olid vist alati laevad meeldinud. Ilmselt selle pärast, et see meenutas talle tema kunagist kodu ja tööd, millega ta isa tegeles. Ikka tuli isa sadamasse laeva peale ära saata ja talle vastu minna jälle. Laevad loksusid rahulikult tumedal veel ning nagisesid vastu sadamakaid. Cecilia kõndis kindlal sammul kai otsa ning jäi tumedat vett silmitsema. Kuu valgus helkis veelt tagasi. Õhus oli mõnus soola ja adru lõhn. Cecilia kandis tumerohelist laia raamiga kleiti ja tema piht oli korsetiga lausa hirmutavalt kitsaks tõmmatud. Käes olid tal rohelised kindad ning üle õlgade pikk must keep ning peas suur kapuuts. See varjas tema nägemist veidi, aga teiste vampiiridega võrreldes oli Cecilia nagunii poolpime ja tugines pigem oma kuulmisele. Tegelikult leidis naine, et kogu see kleidi värk oli palju ebamugavam kui meestel pükstega näiteks, aga mis sa teed kui naistelt oodati hoopis midagi muud. 

OT: Branimir Vladislav

[Branimir Vladislav]

Ka Branimir oli täiskuuööl sammud sadamasse seadnud. Mees nautis täiskuuöid väga, eriti, kui taevas selge oli. Siis oli kõige valgem, olgugi, et Branimiril nägemisega absoluutselt probleemi ei olnud. Mees oli riietatud üsna tavapäraselt tumedasse. Ta kandis musti üsna liibuvaid põlvpükse, ning nende äärte alla kadusid tema põlvikute ääred. Põlvikuid siiski näha ei olnud, sest tal olid jalas mustad kõrge säärega saapad. Seljas oli tal hele kitsas särk, mille peal oli pikk must kuub, mis oli pea täielikult kinni nööbitud. Mütsi ega midagi tal peas ei olnud. Branimir oli oma sihtkohaks valinud sadama, kuna täiskuud seal jälgida oli päris kena. Enda pahameeleks avastas mees siiski üsna pea, et ta ei olnud ainus, kes otsustas täiskuuööd seal nautida. Branimir ohkas raskelt, kui sai aru, et teine kuju kail oli lausa vampiir. Ja mitte vampiir, keda tema juba hästi teadis, vaid keegi nende teiste hulgas. Suurepärane. Ilus öö, mida ta nautida tahtis, oli täielikult rikutud! Siiski sammus Branimir edasi ning ta viis paratamatult pisut uudishimuliku pilgu naisele, kui oli kai otsa jõudnud.

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia kuulis samme üsna kaugelt juba. Ta millegi pärast arvas algul, et tegu on kellegagi keda ta teab, aga kui too viimaks üsna lähedale jõudis, taipas naine, et need sammud ei saanud kuuluda ühelegi vampiirile, keda ta juba teadis. Naine pööras end ümber ning tunnistas võõra mehe nägu tõsisel pilgul. Ta polnud teda kunagi näinud seal linnas ja nad olid ometi mitu aastat juba linnas pesitsenud. Riietuse järgi võis oletada, et ta oli rikkas. Ja no seal kandis liikus vaid kahte sorti vampiire ning kuna mees oli võõras, pidi ta olema tollest perekonnast. "Ma ei arvanud, et te oma lossist nina välja julgete pista," ütles Cecilia üsna ninakalt ning tõstis oma pead üleolevalt püsti.

[Branimir Vladislav]

Branimir jälgis naise nägu tähelepanelikult, kui too tema poole pöördus. Ei olnudki tõesti varem näinud. Ta oli väheseid näinud nende perekonnast. Või mis iganes asi see nende kogudus olla üritas. Ta küll tegeles kõikide nende jamadega, aga põhilised läbirääkimised käisid juhiga, mitte mingite alamatega. Branimiri kulmud kerkisid natukene, kui ta naise sõnu kuulis. "Mu siiraimad vabandused, et teie arvamused purustasin," ütles Branimir selle peale rahulikul ja üsna viisakal toonil. Ta ei olnud ebaviisakas. Talle ei meeldinud ebaviisakas olla. Talle meeldis olla viisakas ja panna teisi nende ebaviisakuse pärast ebamugavalt tundma. Kuigi võib-olla võis tema sõnu pisut ninakateks lugeda. Oleneb, kuidas asja võtta. "Meeldiv teiega viimaks kohtuda," mainis Branimir siis pisut noogutades.

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia kergitas kulme kui mees seal viisakas oli. Ei hakanudki vastu kärkima? "Paraku jääb see meeldivus vaid ühepoolseks," arvas Cecilia ikka üleolevalt. Tema süsimustad silmad olid uudishimulikud kui ta meest jälgis. Hea meelega laseks sealt jalga, aga too võõras blokeeris kaid ning naine ei tahtnud temast liiga lähedalt mööduda. Üleüldse oli miski selles võõras, mis tekitas naises ebamugavust. Kas võis olla, et ta oli teda juba mõnda aega jälginud? Ei saanud ju ometi. Cecilia oleks meest juba enne kuulnud kui asjalood tõesti nii oleks. "Mulle meeldiks kui te selle kai mulle jätaks või laseks mul lahkuda nüüd," sõnas naine endiselt üsna kõrgilt. Ta polnud kunagi nii kõrge aadlik olnud, nagu ta end mängis olevat. Jah, ta tuli jõukast perest, aga mitte nii jõukast. Ometi oli teda õpetatud end uhkelt üleval pidama.

[Branimir Vladislav]

"Sellest on tõesti kahju," ütles Branimir huuli hetkeks natukene prunti ajades, kui naine ütles, et meeldivus jääb vaid ühepooleks. Tõesti oli kahju. Kuigi jah, sisimas ei meeldinud ükski neist linna vampiiridest Branimirile. Tema meelest olid nad liiga... noh. Ettevaatamatud. Ebaviisakad. Ja Branimir ei tahtnud neid siia. Kuid nagu ta aru oli saanud, siis nad ei püsinud ühes kohas kuigi kaua, erinevalt neist endist. Edasise peale kergitas Branimir jälle kulme. "On mu seltskond tõesti nii talumatu?" küsis Branimir murelikul toonil. Sellest oli ka kahju. Ja tema üritas viisakas olla ja endast head muljet jätta. Kuigi kahtlemata oli naine juba palju halba tema kohta kuulnud ja ei tahtnud viisakusest midagi kuulda.

[Cecilia Tartaglia]

"Jah, teie seltskond on täiesti välja kannatamatu," sõnas naine üleolevalt ning silmitses meest ikka üleolevalt. Endiselt ei tahtnud ta mööda kitsast kaid mehest mööduda. See tobe kleit takistas tema kiiret liikumist, muidu laseks lihtsalt jalga sealt. Viimases hädas saaks muidugi nahkhiireks muutuda ja lihtsalt minema lipsata. Cecilia hingas oma kopsud sügavalt õhku, nii palju kui korsett lubas. Ei tahaks seda lõhkuda eks ole. "Miks üldse riskida ja välja hiilida. Kas teile pole öeldud, et linn on meie käes?" küsis Cecilia ikka üleolevalt. Ehk suudab tüübi eemale hirmutada.

[Branimir Vladislav]

"Sellest on ka ääretult kahju," mainis Branimir nukral toonil. Tema seltskond ja väljakannatamatu. See oli kurb. See oli tõeliselt kurb. Mees ohkas raskelt, aga edasise peale muigas kavalalt ning kui oli hetke veel vaadet merele nautinud, suunas ta oma pilgu tagasi naise näole. "Kas tõesti," ütles ta selle peale. "See on kahtlemata tore uudis ja mu perekond on kindlasti õnnelik, kui seda kuuleb," noogutas mees. "Mul on hea meel teie edu üle." Linn ja nende käes. Prsh! Kui nad tahaksid neist väikestest lõplikult lahti saada, siis oleks nad juba surnud. Praegu aga suutsid nad koos eksisteerida ning see oli hea. Branimir ei tahtnud sõdida. Kuid kui asi selleks läheb, siis tuleb ikkagi äärmuslikumad meetodid kasutusse võtta.

[Cecilia Tartaglia]

Kogu mehe olek ärritas Ceciliat ainult rohkem. Mida iganes see mees ka ei üritanud, õnnestus tal naist meeletult närvi ajada. "Meil on ka väga hea meel oma edu üle," märkis Cecilia siiski üleolevalt. Tundus, et kuuvalgust ja sadamat naine enam nautida ei saanud. Mees seisis tal ees ka nagu kivikuju. Kange tahtmine oli temast lihtsalt mööda jalutada. Poleks see kuradi kleit nii lai, saaks ta muretult mehest mööduda, puutumata teda, aga kuna see kleit oli nii puhvis, pidanuks teine vampiir eest astuma ja hetkel tundus, et ta seda ei tee. Cecilia uudishimulikud silmad täitusid tasapisi vihaga. "Kas te nüüd läheksite ja oleksite õnnelik oma prekonnaga kusagil mujal?" küsis Cecilia pahaselt ning tegi ühe sammu mehe poole.

[Branimir Vladislav]

"Suurepärane," naeratas Branimir, kui naine mainis, et neil on ka hea meel nende enda edu üle. See oli ju ainult hea. Ning Bran ei olnudki enam päris kindel, mis tal plaanis oli. Ta tahtis olla viisakas, ja tema toon ja kõik oligi viisakas, kuid samas oli tema jutt juba päris sarkastiline ning mitte enam nii viisakas, kui ehk oleks võinud olla. Branimir muigas pisut, märgates, kuidas naise mustade silmade pilk muutus. Seda oli vähe näha, aga siiski sai Branimir sellest aru. "Ma kindlasti võtan selle pakkumise teadmiseks ning arutan seda oma perekonnaga," noogutas Branimir, astumata ühtegi sammu kuskile poole, kui naine talle lähemale astus. Ta ei kartnud seda lapsukest natukenegi ning talle lausa meeldis temaga mängida.

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia hingas ärritunult taas sügavalt sisse ja välja. Miks see tüüp juba ei lahkunud? Seisis nagu kivikuju endiselt ja blokeeris ebaviisakalt teed. Viimaks otsustas Cecilia, et kui ta toda vampiiri piisavalt ignoreerib, siis ehk too annab alla ja jalutab minema. Seega keeraski naine mehele nüüd selja ning vaatas taas mere poole. Ilmselt jalutab too kohe minema kui Cecilia enam talle huvi ei paku. Naise ärritunut pilk oli kinnitunud veele ja kuule, mis sealt vastu kumas.

[Branimir Vladislav]

Branimiri huulile ilmus lõbus muie, kui naine end ümber pööras ning merd vaatas. "Väga kena vaade on siin," alustas Branimir jälle juttu, pilk nüüd suunatud samuti ümbrusele, merele ja kuu kumale. "Kas te käite tihti siin jalutamas?" uuris mees huviga. Ta oli siiski tulnud siia vaadet nautima ning ei kavatsenudki veel lahkuda. Kuigi tegelikult ilmselt jätab ta naise lõpuks rahule, kui too ikka nii külm on tema suhtes. See on muidugi nukker, aga mis teha.

[Cecilia Tartaglia]

Miks ta ära ei läinud juba? Mis takistas naist meest rünnata üle üldsegi? No jaa, boss saaks vihaseks selle peale võib-olla, aga ise see tüüp vahib siin jalus. "Jah, ma käin tihti siin," vastas Cecilia pahaselt. Talle meeldis sadam, see lõhn seal, need laevad. Aga see polnud tolle võõra asi. "Kas te ei leia, et on ohtlik tulega mängida?" küsis naine end ümber pööramata. "Kui te sellele liiga lähedal liiga kaua seisate, võib see teid põletada," sõnas Cecilia nüüd lausa ähvardavalt.

[Branimir Vladislav]

Branimir muigas kavalamalt, kui ikkagi sai vastuse naiselt kätte. "Vahva... polegi teid siin varem näinud." Ei olnud tõesti. Aga nüüd nägi ja see oli hea! Edasise peale ta noogutas mõtlikult. "Tulega on kahtlemata ohtlik mängida, selle pärast ma olengi väljas öösel, mitte päeval," sõnas mees, täielikult ignoreerides fakti, et see lapsukene teda ähvardada üritas. Mida ta talle üldse teha saab? Mitte midagi. Selle naise suhtumine pakkus talle hämmastavalt palju nalja.

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia oleks hea meelega urisenud vihast kui see kuidagi kombetu poleks olnud. Kas see tüüp oli lihtsalt loll või mängis lolli? Naine tõstis kapuutsi oma peast ära. Kui tüüp muidu aru ei saa, tuleb talle õpetust anda. Cecilia keeras end ümber ning oli hetkega mehe juures. Või ehk veidi aeglasemalt kui hetkega, sest see kleit töötas ideaalse tuuletakistusena. Siiski piisavalt kiirelt, et teda üllatada, eriti kui tegu on tavalise vampiiriga. Naine paljastas oma topeltkihvad, et need kohe mehe külma kaela lüüa. Vampiiride veri maitses nii palju paremini kui inimeste oma!

[Branimir Vladislav]

Kuid ka Branimiri reaktsioonid olid kiired ja naise kleidi suurus töötas igati tema kasuks. Tunduvalt kiiremini, kui naine oma tuuletakistusega, oli Branimir naise selja taga ning tema käsivars surus vampiiritari kõrile. "Ma ei teeks seda, kui oleksin sina," mainis mees mesimagusal toonil, paljastades hetkeks endagi topeltkihvad. Oi, tallegi maitses vampiiriveri, väga. Aga ta ei saanud seda kuigi tihti. Mõnikord olid tema perekonnaliikmed lahked ja olid nõus talle verd loovutama. Aga enamasti pidi ta inimestega leppima.

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia kangestus kui olukord seal ümber pöördus ning nüüd tema ohus oli. Rumal kleit! Naine hingas sügavalt sisse ja välja. Ta teadis kui hea see on, kui teda hammustatakse, aga ta ei tohtinud sellele vampiiril lasta seda teha. "Hästi mängitud," pomises Cecilia selle peale ning lasi end mehe haardes lõdvaks. Ei vajunud kokku ega midagi, aga ei rabelenud ka lahti end. Tal oli veel võimalus pääseda. Aga siis ta jääb oma kleidist ilma. Kui kurb. "Lase mind lahti ja me võime laiali minna nagu midagi poleks juhtunud," sõnas naine püüdes mitte kõlada liiga käskivalt.

[Branimir Vladislav]

"Miks ma peaksin seda tegema?" küsis Branimir lahkel toonil. "Mina olen teie vastu olnud kõike muud, kui ebaviisakas, teie samas... mitte nii väga." Branimiri kulmud kerkisid veidi, aga naine ei saanud seda näha. Mees sättis enda kätt pisut ning kummardus vampiiritari kaelale lähemale, et oma kihvadega hellalt tema nahka puudutada. Tahaks hammustada. Tõesti tahaks. Teise vampiiri veri oli lihtsalt imeliselt hea. Kuid Branimir teadis, et ta ei tohi jamasid tekitada siin linnas, loomulikult ta teadis. Ta oli kõigi nende läbirääkimiste ja kohtumiste keskel olnud.

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia kallutas oma pead instinktiivselt kui mees tema kaelale lähemale liibus. Kui tal oleks töötav süda, taoks see praegu meeletul kiirusel. "Vabandust," vabandas naine. "Et ma ebaviisakas olin," sõnas ta ning hingas sügavalt sisse. "See pole seda väärt," pomises naine tasakesi püüdes nüüd mehe hammastest eemale tõmbuda veidi. Ta ei tahtnud veel kleidist loobuda, nahkhiireks muundumisel olid omad miinused ja ta ei saanud kindel olla, et ta pääseb võõraste majja sisse sedasi. Alasti ümber maja joosta oleks aga kohutavalt kõlvatu. "Ma olen viisakas nüüd," lubas naine silmi sulgedes. Ta tahtis, et mees teda hammustaks, ta teadis, kui hea see oli, aga ta ei tohtinud sellele järgi anda. Nad saavad tema peale pahaseks kui ta laseb end hammustada praegu. See tekitaks jamasid.

[Branimir Vladislav]

Branimir muigas rahulolevalt, kui naine vabandas ja lubas, et on viisakas nüüd. Siiski ei tõmbunud ta kohe eemale, vaid hingas veel sügavalt sisse, nautides vampiiritari vere lõhna. Kuidas ta tahaks seda verd juua... "Parem oleks," ütles Branimir lõpuks end sirgu ajades, toon vaikne. Ta tõmbus naisest eemale ning astus taas tema ette. "Tundub, et tänapäeva mood ei ole sulle üldse kasuks," mainis Branimir lõbusamalt. Tal ikka vedas, et meestel üldiselt mingid laiad riided ei olnud. Kunagi olid väga veidrad puhvis püksid moes ja need Branimirile kohe üldse ei meeldinud. Ta armastas lihtsust ja mugavust.