|
|
Post by Deleted on Apr 20, 2015 19:47:49 GMT
Esther istus ühel kulunud tugitoolil, mille ei tea kes kunagi keldrisse oli toimetanud. Näitsiku jalad kõikusid üle tugitooli ühe käetoe ning tema pea oli toetatud teisele käetoele. Tüdruk ootas kannatamatult päikeseloojangut, et välja minna. See siseruumides passimine tekitas tüdimust. Kuigi vampiiritari käes oli üks vana ja paks raamat, silmitses ta hoopis vana lage, pidades aru, kui kaua läheb aega, enne kui see sisse vajub. Kuulnud korraga keldriukse avanemist, tõstis neiu pilgu tulijale. Kohe lennutas ta raamatu üle enda pea. See lendas vastu seina ja kukkus siis kerge potsatusega maha. Esther hüppas tugitoolilt püsti, silus kiire liigutusega enda helesinist kleiti ning jalutas siis otse Markile ette, kes just keldrisse sisenenud oli. "Kus sa käisid, mis sa tegid?" uuris Esther kohe siira lapsiku uudishimuga kergelt laulval häälel. Ta vaatas mehele otsa ning tõmbas hammastega üle enda alumise huule. Lihtne harjumus lihtsalt. "Kas sa tuled hiljem minuga ka välja? Ma kuulsin, et täna õhtul tuleb uus laev sadamasse... värske veri... mõni punapea ka kindlasti," seletas Esther pisut manipuleerivalt, asetades enda käed mehe õlgadele ja libistades neid siis vastavalt enda jutule alla poole mehe rinnale, kus ta viimaks sõrmedega mustreid tegi. Jätnud äkiliselt enda ühe nimetissõrme kuti rinnale, tõstis näitsik enda silmad mehele, plaksutades enda ripsmeid ja lastel huulile ühe särava naeratuse. See ei olnud enam kellelegi saladuseks, et Estheril oli tõsiselt Markist sissevõetud. Ta isegi ei varjanud seda. Kahju ainult, et mees vedu ei tahtnud võtta.
|
|
|
|
Post by Marques "Mark" de Anet on Apr 20, 2015 20:04:01 GMT
Mark käis väljas ringi kondamas. Ta oli hommikul umbes kaheksa ajal lahkunud ja nüüd hakkas päev lõppema, seega tuli ta tagasi nende peidupaika, et seal mõnda aega olla ja siis teistega välja minna. Mees arvas, et ta oli päeva jooksul nii poolsada miili ikka läbi käinud. Mehe mantel oli veel põletavast päikesest soe, sest täna oli eriti selge ilm olnud. "Esther," tervitas mees naist, võttes ühe ta käe, et seda suudelda. "Katsu mu mantlit, see on veel soe," mainis Mark. Estheri lapsikus tegi talle siiani nalja. See õhin ja siiras uudishimu oli nii vana vampiiri kohta harjumatu. Marques' juuksed olid hobusesabasse seotud ühe peenikese tumerohelise riideribaga. Ta käis täna üsna inimtühjades kohtades, kus mehe rubiinpunased silmad probleeme ei tekitanud. "Esther, mu kallis, sa mõistad, et me peame pisut ettevaatlikumad olema," lisas Marques, kallutades pead kergelt paremale, et siis naeratada ja enda kihvad paljastada.
|
|
|
|
Post by Deleted on Apr 20, 2015 20:12:55 GMT
Estheri põsel olev põsepuna loodetavasti suutis hajutada seda õhetust, mis sinna tekkis, kui Marques tema kätt suudles. See võis olla täiesti tavaline viisakas tervitus, aga neiule mõjus see igakord samamoodi. Vampiiritar libistas enda käe mehe mantlile ning noogutas õrnalt, suul lai muie, mis kergeks naeruks muutus. See aga kustus peaaegu kohe, kui mees teda korrale hakkas kutsuma. Kelleks ta ennast õige pidas? "Me olemegi," sõnas neiu, "aga ma olen näljane ja tahan süüa. Pealegi ma ei viitsi nende tüütute külastajatega mässata enam. Me oleme kiskjad. Söömine peaks olema huvitav... enne jaht ja siis auhind." Esther lõpetas enda jutu ja vaatas mehele küsivalt otsa. Tal ei olnud ju selle vast midagi öelda. "Oh, Marques, ära ole nii tõsine. Lähme lõbutseme. Palun-palun-palun," käis Esther mehele peale, kuigi ilmselt kui ta keelduks, läheks tüdruk ikkagi, aga lihtsalt üksinda. See küll poleks pooltki nii tore kui kellegagi koos, aga mis teha. Süüa on vaja.
|
|
|
|
Post by Marques "Mark" de Anet on Apr 20, 2015 20:33:59 GMT
Mees oligi naistega viisakas. Tõsi, kui ta oli joonud, siis kadusid kombed ja ta pigem vedas neid tantsima ja hiljem enda voodisse. Alkohol oli üldse üks Marques' nõrkustest, ta ei suutnud joovastavale meelemürgile ka inimesena ära öelda. Ei suutnud ka nüüd. "Ma tean, Esther," kinnitas vampiir enda malbel, aga kindlal toonil. Ta ei sallinud vastuvaidlemist. "Me ei saa väga avalikult jahtida, kui me ei taha, et meid jahitaks," lisas Mark, hoides enda rubiinpunaseid vikerkesti tüdrukul. "Me võime sinna minna. Ehk jääb keegi teistest maha. Me saame selle uppumissurma pähe ajada," arvas Mark. Ei ime ohvrit täitsa tühjaks, viskavad ta enne vette.
|
|
|
|
Post by Deleted on Apr 20, 2015 20:46:04 GMT
"Keegi ei tule meid jahtima, kui me ettevaatlikud oleme," lausus Esther, jäädes endale kindlaks. Õues oli pime, enamus inimesi juba kodudes, kes neid ikka keset ööd jahtima tulevad. "See kõlab juba nagu plaan, härre de Anet," sõnas neiu ja vaatas mehele tähendusrikkal pilgul otsa, "täpselt midagi sellist ma sinult kuulda soovisingi." Esther naeratas lõbusalt, tundes juba, kuidas iga minutiga temas suurem elevus kasvas. Ta tahtis juba minna. "Kui kõrgel päike veel oli?" uuris vampiiritar järgmiseks. Üldiselt oli tema keha juba harjunud bioloogiliselt pimeda ja valge aja pikkust määrama, aga siiski ei saanud sellest alati täielikult kindel olla.
|
|
|
|
Post by Marques "Mark" de Anet on Apr 21, 2015 12:18:04 GMT
"Sinu ettevaatlikus on teada, lööd kihvad kellegi kõrri ja juba naerad nii, et su häält on küla teise otsa ka kuulda," vastas mees kerge muigega. "Lausa nii ametlik, neiu Stanwix," lisas Marques naeratusega. "Nii pool tundi pead veel vähemalt ootama, ma arvan, et pigem tund. Päike käib juba kõrgemalt," rääkis Mark. See kevadperiood, kus päevad väga järsku pikemaks muutusid, lõid vist kõikidel vampiiridel ööplaanid sassi. "Aga me võime senini midagi teha," arvas mees. Ta arvas, et on targem Estherit tegevuses hoida, kui lasta tal veel igavleda, siis on tagajärjed tõesti katastroofilised.
|
|
|
|
Post by Deleted on Apr 21, 2015 20:53:52 GMT
"Marques, see ei ole sugugi õiglane, mida sa minu kohta räägid," lausus tüdruk kergelt huuli pruntitades. Jah, ta kippus tõesti palju naerma, ja seda ka jahi pidamisel, kuid enamasti ta siiski suutis ennast piisavalt talitseda. Vähemalt siiani on ta seda suutnud. "Oeh, inimesed rõõmustavad, et päevad pikemaks lähevad, ja mina pean suudan ainult mõelda, et ma pean veel kauem toas istuma," sõnas neiu kerge ohkega, kuid juba järgmisel hetkel säras tema suul soe ja lapselik naeratus. "Mida sa välja pakud?" küsis Esther meelalt, vaadates Markile otsa.
|
|
|
|
Post by Marques "Mark" de Anet on Apr 23, 2015 9:05:49 GMT
"Ei ole, Esther?" küsis mees naeratusega. "Kas sa tahad tõesti minuga vaielda?" lisas Mark muigega. Estheriga oli huvitav rääkida, kunagi ei osanud prantslane arvata, mis järgmisena neiu huulilt tuleb. "Küll sa talvel jälle saad enamiku päevast väljas olla," kinnitas Marques. Nii oli ju alati olnud. "Sa võid mulle viiulit mängida," arvas mees. "Või siis joonistame söega jälle kiviseinale," pakkus Mark järgmisena välja. Kuigi ta väga hästi joonistada ei osanud, siis söega oli täitsa tore seina kaunistada.
|
|
|
|
Post by Deleted on Apr 23, 2015 9:27:34 GMT
"Ma ei ole kunagi sellise asjaga hakkama saanud ja kedagi ohtu seadnud," teatas tüdruk ja vaatas mehele otsa, kes tema peale muigas. Mnjah, ilmselgelt mees lihtsalt noris tema kallal. Mis puutus talve, siis see oli tegelikult ainult mõne kuu kaugusel. Kui sa oled elanud juba üle sajandi, siis omab aeg hoopis teised mõõtmed. Üks aasta ei olegi enam väga pikk aeg. "Joonistame parem," pakkus tüdruk välja, sest viiulit mängis ta üsna tihti, aga joonistamisega tegeles ta ainult koos Markiga. Polnud Esthergi mingi eriline kunstnik, aga joonistada ta oskas. Juba lihtsalt sellepärast, et tal on olnud palju aega, et seda harjutada.
|
|
|
|
Post by Marques "Mark" de Anet on Apr 23, 2015 20:21:56 GMT
Mark ei hakanud sellele enam vastama. Mõlemad olid liiga põikpäised, et üksteisega nõustuda. "Ma toon sütt," lubas mees, kadudes mõneks hetkeks, et naaseda, peod söetükke täis. Jah, nad olid lõpuks ilmselt pealaest jalatallani musta söetolmuga kaetud, aga söepildid nägid alati nii kenad välja. Marques läks kiviseina juurde ja hakkas ühe suurema tükiga joonistama ühe naise siluetti, mis oli meeles veel sellest ajast, kui prantslane oli inimene. Praegu kanti pisut teistsuguseid riideid, aga õnneks olid vampiirid natuke põikpäisemad uute moehullustega kaasa liikuma.
|
|
|
|
Post by Deleted on Apr 23, 2015 20:56:22 GMT
Esther ootas, kuni Mark söega naases ning võttis siis ka endale ühe suurema tüki. Ta jälgis hetke meest, enne kui seinale jooni hakkas vedama. Kuna tal hetkel midagi geniaalset pähe ei tulnud, siis hakkas ta lihtsalt roosi jonistama. Küll ta võib hiljem muid asju pildile lisada. "Joonistad kedagi kindlat?" uuris Esther, kui sai aru, et Margue joonistusel tundub olevat mingi naine. Tüdruk võis ju hellitada lootust, et see on tema. Ilmselt aga siiski mitte.
|
|
|
|
Post by Marques "Mark" de Anet on Apr 23, 2015 21:03:48 GMT
Mark töötas enda pildi kallal. Siluett oli üsna sarnane mälestusega. "Ühte külalist pärast pidu. Ta jäi mulle meelde, sest pärast seda läksid asjad segaseks ja siis... Siis olin ma juba see, kes ma praegu olen," rääkis Marques. Ta sai aru, et siluett ei olnud päris proportsioonis, seega sodis ta selle mustaga jälle üle. Mark alustas uue pildikesega, sel korral oli tegu ühe raagus puuga.
|
|
|
|
Post by Deleted on Apr 24, 2015 9:34:30 GMT
Esther kuulas mees rahulikult ja hammustas siis õrnalt enda alahuulde. Tegemist oli inimesega, kes Markist vampiiri tegi. Tüdruk peaks teda ilmselt tänama, sest ilma temata poleks Esther kunagi Margues'i kohanudki. "kas sa oled rahul enda uue eluga?" küsis tüdruk vaikselt, viies pilgu tagasi enda roosile, mida ta vaikselt kohendas. Kui Mark enda pildi ära sodis, kortsutas Esther enda kulme. "Miks sa nii tegid? See oli ju ilus," mainis neiu.
|
|
