Oh boy, oh boy, oh boy!

[Cecilia Tartaglia]

Väga tihti Cecilia metsa ära ei eksinud, aga seekord tuli seda ette. Ta oli janus ja tüdinud nende külastajate ründamisest, kes enamasti olid juuatäis. Ta hoopis otsis kedagi, kes oleks kaine, keegi noor. Kõige parem oleks muidugi lüüa oma kihvad mõne teise vampiiri kaela, aga seda luksust praegu ei saanud. Seega hulkus Lucia Varna lähedal metsas ning püüdis hajutada oma mõtteid. Ta kandis seekord heledat särki ning heledat korsetti ja tumesinist üsna tavalist seelikut. Metsas liikudes polnud ju vahet, milline ta väljs näeb ja kellelegi just muljet avaldama ei pea. Juuksed olid naisel kinni punutud ja madalasse krunni sätitud. Üksikud salgud lahti. Ühel hetkel tundis ta võrdlemisi noore inimese lõhna ning ilmselgelt võttis suuna sinna poole. Ta jõudis õige pea inimneiu juurde, kes oli riietatud teenijanna riietesse ning viskas metsa alla mingi ämbritäie solki. Hetkega oli Cecilia neidise juures ja surus oma kihvad tema kaela. Veidi verd voolas ka mujale, aga üldiselt Lucia ei raisanud. Ta hoidis tüdrukut oma tugevas haardes ning jõi aeglaselt, aga isukalt. Vat see oli juba kuradi hea veri. 

OT: Branimir Vladislav ja Chavdar Vladislav

[Branimir Vladislav]

Branimir ja Chavdar olid mõlemad väljas sel hetkel, mitte otseselt koos, aga siiski kuuldekaugusel. Ilmselgelt, vampiiri kuulmine siiski. Ühel hetkel tundis Branimir aga värske vere lõhna, ning see ei saanud olla üks nende omadest toitumas, kuna lõhn tuli metsast. "Chav!" hüüdis Branimir vaikselt ning juba sööstis vampiirikiirusel sinnapoole, kust lõhn tuli, tajudes, et Chavdar järgnes talle. "Mida sa teed?" käratas Branimir, kui oli kohale jõudes vaid hetke olukorda hinnanud. Nende teenija! Mingi kuradi linna vampiir! See sama, kes teda rünnata oli üritanud. Branimir rebis vampiiri teenijast eemale, et teenija Chavdari hoole alla jätta ning ise tõukas võõra naise meeletu jõuga vastu lähedal asuvat puud. "Anna mulle üks hea põhjus, miks ma sind tapma ei peaks," urises Bran oma topeltkihvu paljastades, vaikne urin hääles. Ta surus oma käsivarrega vastu vampiiritari kõri ning teise käega oli murdnud ta puuoksa, valmis seda naisesse virutama. Selline üleastumine ei ole kohe üldse aktsepteeritav.

[Chavdar Vladislav]

Chavdari sinised silmad pöördusid suunas, kust Branimiri hääl oli kostunud ja kui mees hakkas liikuma, ei jäänud Chav vennast sammugi maha. Sekund hiljem seisma jäänud, liikusid vampiiri silmad nende mõisa teenijanna suunas, kelle kaela oli surutud teise kohaliku klanni vampiiritari kihvad. Kuigi noor neiu oli Chavi jaoks suht tühine koht, ei meeldinud talle sellegi poolest antud vaatepilt. Teenija või mitte, aga kõik, kes on osa nende mõisast, on osa ka nende perest. Branimiri käest tüdruku võtnud, hoides teda õrnalt süles, kuulatas mees vaikseid südamelööke. Vähemalt oli tüdruk elus ja vaikne mõmin näitsiku suust andis märku, et peagi ka toibumas. Sinised silmad tagasi vampiiritarile liikunud, paljastas ka tema enda topeltkihvad.

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia urises vaikselt kui ta järsku vastu puud paiskus too sama vampiir sadamast tema ees seisis. Ta tõstis pilgu puuoksale, mis mehe kätte surutud oli. "Mida ma valesti tegin? Ta pole keegi linnast! Ma pole teda kunagi näinud!" õigustas Lucia ennast ning tiris mehe kätt enda kõrilt ära. Kuidas ta viimasel ajal koguaeg jamadesse suutis sattuda. Eemale vaadates märkas ta veel üht vampiiri seal, kellel samuti olid topeltkihvad. No tore. Aina paremaks läks. Ta tõstis oma pilgu tagasi mehele, kes talle hetkel siiski suurem oht oli. "Lase mind lahti," käskis naine rabeledes. Seda puuvaia endale südamesse siiski ei tahaks. Hea meelega kaoks sealt lihtsalt ära kiiremas korras.

[Branimir Vladislav]

"Ta on üks meie inimestest," urises Branimir vihaselt. Jaa, ta oli kõigest inimene, aga ta oli nende teener ning see tähendas, et ta oli perekond. Natukene mõjutatud või mitte. "Sina oled oma territooriumilt väga kaugele eksinud, praegu ei ole sul üldse aeg mingeid nõudmisi esitada," ütles Branimir külmalt, surudes käsivarrega tugevamalt naise kaelale. "Inimesed, keda te näete metsas, on meie omad. Puutuge üht veel, ja me lööme teid kõiki maha," urises mees. "Mets on meie territoorium. Varna on meie territoorium. Me võime lasta teil seal linnas kodu mängida, aga siia te oma jalga enam ei tõsta."

[Cecilia Tartaglia]

"Ma ei teadnud seda!" õigustas Lucia ennast. Ta tõesti ei teadnud, et too teenija võis nende vampiiride oma olla. Kuulnud mehe edasisi sõnu kortsutas Cecilia kulme. Ta hoidis ikka mehe käest, püüdes seda enda kõrilt ära tõmmata. Mis mõttes nemad võivad kodu mängida ja Varna on ka nende vastikute territoorium. "Meil oli kokkulepe," pomises naine pahaselt ning ahmis õhku. Isegi kui tal seda otseselt vaja polnud. Rääkimiseks ikka oli vaja ju.

[Branimir Vladislav]

"Ja millist kokkulepet sa täpsemalt mõtled?" küsis Branimir urinal. "Seda, et te kohalikest ei toitu? See võib sulle üllatusena tulla, aga ta elab siin. Mis teeb temast kohaliku," urises mees vihaselt. Branimir surus ikka tugevalt naise kõrile ning vaatas talle väga tigeda pilguga otsa. "Te hakkate siin väga julgeks muutuma, ma arvan, et seda suhtumist tuleb teil parandada, või varsti on teil tõsised jamad," ütles Branimir, kulmud kortsus. Kaua nad enam seda julgust ei tolereeri. Neile tuleb õpetust anda!

[Cecilia Tartaglia]

"Ma ei teadnud, et ta on kohalik," kordas Lucia ahastavalt juba. Tal polnud aimugi, et see neiu kohalik võib olla. Ta nägi teda ju täiesti esimest korda seal. Cecilia püüdis mehe kätt enda kõrilt eemale tirida, aga mehel oli temast veidi rohkem kui kakssada aastat rohkem kogemust ja jõudu. "Meil oli kokkulepe, et me võime linnas elada ja te hoiate eemale," pomises Cecilia ning kõõksus veidi õhupuudse käes. "Te ei saa meid nüüd ära ajada," pomises naine ning püüdis veel õhku ahmida. See olukord seal ei näinud kuidagi lahenevad. "Kui te mul minna ei lase..." pomises Lucia ikka mitte piisavalt õhku saades. "Siis nad tulevad teile kallale. Henry tuleb teile kallale," ahmis Cecilia õhku.

[Chavdar Vladislav]

Chavdar jättis enda vanema venna vampiiritariga paariks minutiks üksinda, kui ta kasutas enda kiirust, viiest teenijanna mõisasse teiste abiliste hoole alla, et nood tüdruku üles turgutaksid. Noormees jõudis tagasi venna juurde ajaks, et tema kõrvu kostus sõna 'leping'. Chavi suule ilmus kerge muie, kui ta Branimiri kõrvale kõndis. "Tundub, et te peate mõlemad lepingut pidevalt kaasas kandma, et saaksite üksteisele neid tüütuid punkte pidevalt nina alla hõõruda," lausus mees kerge turtsatusega, viies enda sinised silmad Branimirilt neidisele. Mees ei suudaks kunagi nii kenasi näojooni unustada. Kuigi kuna tegu on teise klanni parema käega, siis pole Chavil eriti võimalust tema nägu või nime unustada. Nad on piisavalt palju kokku puutunud viimaste aastate jooksul.

[Branimir Vladislav]

Branimir turtsatas Cecilia sõnade peale pisut. "Sa kõlad nagu sa siiralt arvaksid, et te olete meist üle," ütles Branimir pilkaval toonil. On nad jah neist üle. Mitte mingil moel! Siis tuli tema vend ka tagasi ja Branimir saatis mehe poole küsiva kulmukergituse. "Ja mis on sinu ettepanek? Kokkulepet mitte omada ja lasta neil siin omatahtsi ringi joosta ja meie perekonda hävitada?" küsis Branimir, lastes nüüd naisest lõpuks lahti. "Ma ei taha sind siin metsas enam näha, ega mitte kedagi teist teie omadest," urises mees naise poole vaadates. Ja mis ta vennal viga oli? Hakkas korraga neid lapsi sallima?

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia ei julgenud pilku mehelt, kes teda kinni hoidis eemale pöörata ka siis kui tema vend nende juurde astus. Liialt kartis ta seda oksa mehe käes. Aga tundus, et teine tüüp natuke nagu koguni kaitses teda ja see vist pani selle vihasema tüübi rahunema, sest ta lasi Cecilia kõrist lahti. Naine tõstis käe enda kaelale, et seda hõõruda ning vaatas veidi kõhklevalt mõlemat venda. Kuuldes aga vihasema tüübi sõnu kadus Lucia sealt vampiiri kiirusel hetkega, suunaks Võõrastemaja. Läks õnneks jälle. Aga no kust tema pidi teadma, et see plika seal metsas nende ma on? Ta ei tahtnud midagi teistele öelda. Ta ei tahtnud tunnistada, et ta just tappa oli saanud seal.