Aga öisel ajal?

[Anastassia 'Ana' Petrova]

Muidugi mõista oli öisel ajal keskturul haudvaikus. Putkade aknad, kus muidu päevasel ajal müüjad laia naeratusega rahvale lehvitasid, et neid ostlemiseks ligi meelitada, olid nüüd suletud, väiksed telgid olid maha võetud ning aedikud, kus muidu olid müümiseks eeslid, hobused, lambad ja muud loomad, olid tühjad. Kuid ometi oli keskturg koht, kust kohast pidi Anastassia iga kord läbi käima, et kõrtsi saada. Tõsi, kuna ta elas ise kõrtsi pööningul, ei pidanud ta ööbimiseks kusagil mujal käima, kuid antud hetkel oli väga lärmakas ja suur pidu seal juba lõppenud ning tütarlaps pidi kindlustama, et hommikuks oleks majas piisavalt alkoholi ning sööki, mida külalistele pakkuda.

Tumelilla kapuuts silmini ning pihani ulatuvad lokkis juuksed selle alt välkumas, tõmbas neidis kangemalt rakmeid, mis tema käes olid. "Tule nüüd," sosistas tütarlaps hobusele, keda ta enda järel sikutas. Hobuse seljas olid mõned raskemad kotid, mille suust piilusid välja mitmed pudelid. Neidis oli nii hilja veel käinud kaupmehe juures, kuid mis tema. Väiksem hõbemünt ning kaupmees oli talle vajaliku kraami valmis andma kasvõi varahommikulgi. Pealegi polnud Ana just mitte kole neidis. Tema tumehallid silmad olid pimeduses süsimustad ning tema kahvatu nahk kumas kapuutsi alt kuu valguse käes nagu marmor. Tema sale piht oli mantli all peidus ning see, mantel, lohises paar sentimeetrit tüdruku järel keskturu mudas. 

Kuid neidise hobune lonkas. Tütarlaps ei olnud päris kindel, kuid uskus, et too oli enda jalga vigastaud valesti astudes. Neidis ei olnud mingi loomaekspert, kuid hobuse seljas ta istuda ei julgenud.
Tänavatel laskus haudvaikus, vaid kuuvalgus näitas tüdrukule tema teed. Kõrts polnud enam kaugel, ainult mõned kilomeetrid veel ning ta on sealt ära. Tagasi enda pimedas toas, tagasi enda külmas voodis ning igasugustest võimalikest seiklustest eemal.


ot. Teema vaba. Feel free to join.

[Henry Edmund Ayredale]

Oli võrdlemisi ilus öö kui Henry end võõrastemajast välja ajas. Jah, ta võis ka päevasel ajal väljas käia, kuid sellegipoolest eelistas mees rohkem öid. Esiteks siis sai märkamatumalt liikuda ning teiseks, inimesed ei näinud ta erkpunaseid silmi. Ööl oli mitmeid eeliseid ning ilmselt tuli ööde eelistamine juba puhtalt sellega kaasa, et ta on vampiir. Linnatänavad olid sellel ööl võrdlemisi tühjad ning mõnda huvitavat sihtmärki mees veel polnudki sellel ööl kohanud. Henry oleks võinud mingisuguse igava inimesega leppida, kuid see poleks meest rahuldanud. Ta tahtis paremat kui igavat keskpärasust.

Kui mees oli valmis alla andma, kuulis mees mingi naise sosistust ning hobuse kapjade klõbinat. Juba ainuüksi häälest võis järeldada, et hobune lonkas. Mehel läks vaid mõni sekund, et ühele risttänavale jõuda, et siis juba tavakiirusel võõraga samale tänavale jõuda. Keskturg.. Huvitav koht, kus keset ööd ringi jalutada. "Ma vaatan, et mõni kohe otsib siin linnas enda hukatust," lausus Henry siis kui viis pilgu ühele naisele, kes hobuse kõrval kõndis. "Muide, nendele loomadele võib selga ka istuda. Saaks kiiremini edasi ja puha," õpetas mees siis võõrast naisterahvast õhkõrna muigega. Nojahh.. Kui naine oleks hobuse sejas ratsutanud, siis ilmselt oleks ta tunduvalt kiiremini ohutult oma majaseinte vahele jõudnud. Sellisel kellaajal ning kottpimedas polnud sugugi hea idee mööda linna rännata. Mees astus võõrale lähemale ning see ei meeldinud sugugi hobusele, kes hakkas närvilisemaks muutuma. Loomad on ikak targad. Vähemalt saavad aru, kus oht peitub.

[Anastassia 'Ana' Petrova]

Ana seisatas korraks ning sirutas enda käe loomalaka suunas ning paitas seda õrnalt. "Ainult natuke veel ja ma saan su jala üle vaadata," sosistas neidis loomale. Too hobune oli ainus, mis oli tütarlapsel alles tema vanematest, kes olid kahtlastel asjaoludel kadunud ajal, mis tütarlaps oli väike laps. Paljud rääkisid, et nood surid katku, teised rääkisid, et nad sooritasid enesetapu, kuid kolmandad arvasid koletut mõrva. Anastassia ise arvas aga midagi muud. Ta oli kuulnud kõlakaid, kuulujutte sellest, et kunagi ammu olid Varna ümbruses elutsenud asjad, loomad, kellest inimesed muidu midagi ei teadnud. Koletised. Kuid tüdruk ei teadnud rohkem midagi, ainult seda, mida rumalad külamutid rääkisid. "Oooh, nende hambad on kui mõõkhambulisel tiigril," oli üks öelnud. "Ma kuulsin, et neil on tohutud karvad seljas. Jaa, nagu lumeinimene!" lausus ärevalt teine. "Mis te seletate? Kolme peaga koer oli! See viis nad ära ja tegi endale hautist!" Tundus, et üks oli enda arust targem, kui teine. Kuid ometi oli neil õigus - midagi Varna ümbrutses oli ju tõepoolest olnud. Õigemini kedagi. Oli endiselt.

Tütarlaps naeratas nõrgalt, vaadates pimeduses helkivaid rosinakarva silmi, mis talle nukralt vastu vaatasid. Pärast enda vanemate surma olid teda üles kasvatanud vanavanemad, kuid kuna nood süüdistasid Anat (õigemini tema isa) enda tütre elu põrguks muutmises, otsustas neidis enda asjad kokku pakkida ja häärberist lahkuda. Ta oli hüvasti jätnud aiapoisile, enda toatüdrukule, soojadele voodilinadele, rikkalikule hommikusöögile, võõrkeelte õppimistele ning sadadele seltskonnaüritustele. Selle viimase üle oli neiul muidugi hea meel, sest ta mäletas väga hästi, kui tüütud need olid olnud. Kui neidis oli olnud viisteist, arvas Ana vanaema, et oleks tore anda tütarlaps naisele mehele, kes oli ligi neljakümne aastane. Ühe peaaegu lapse jaoks oli see väga õõvastav mõte olnud, kuid ta ei olnud julgenud enda arvamust öelda. Mida see üldse muutnud oleks? Õnneks oli too vanamees ise enda soovist taganenud ning kihluse katkestanud.

Jõudnud astuda veel paar sammu, seisatas Ana taas, kuuldes mingit häält. Seal oli kohe kindlalt kedagi veel ning hetkeks lõi tüdruku sisse hirm. Ta oli siiski kottpimedas väljas, ainult kuuvalgus valgustas tema teed. Tütarlapse käsi liikus enda mantliservade vahele, kus ta tundis tumepunase kleidi sametist pehmust. See kleit ei olnud sugugi selline, mida tavaline kõrtsidaam kannaks. Tegu oli peenemat sorti sametiga, mida sai ainult Prantsusmaalt.
Sirutanud käe kleidi vahel oleva lõhiku vahele, tõmbas tütarlaps enda reiel olevast kokkutõmmatud silmusest välja pistoda. Tütarlaps oli kaunis ning teadis, et pidi seepärast end ka kaitsma, eriti öösel, kus ohud olid joodikute ja muidu kalkarite suhtes kõige suuremad. Ega ta idioot olnud!

Kuid ta oleks enda pistoda äärepealt maha pillanud, kui ta kellegi häält kuulis. Võpatades pööras Ana ringi ning tõmbas peast enda kapuutsi, et paremini näha. Näitsiku suured tumehallid silmad uudistasid mehe kahvatut nägu, mis kuuvalguse käes nagu marmor kumas. See oli nii ilus. Mehe esimesed sõnad läksid ühest tüdruku kõrvast sisse, lennates teisest vuhinal välja. Ta vaatas lummanult mehe nägu kuid neelatas viimaks, kui neidise valge hobune häälitses ning kabjaga korraks maad sõtkus. "Ta jalg on vigastatud, ma ei saa temaga ratsutada. Kuid tänan meelde tuletamast," sõnas neidis, sundides end rahulikuks. Kuid tema hääl oli see, mis teda reetis. See värises õrnalt, olgugi, et tüdruk oli üritanud seda upsakusega tagasi suruda.
Heitnud veel võõrale viimase pilgu, pöördus neidis taas ringi, lükates ühe pika juukseloki silmilt. "Lähme," sosistas Ana hobusele, hakates taaskord mööda kitsast teerada edasi kõndima. Kuid hobune ei tahtnud sugugi kodu poole minna. Ta hakkas aina rohkem maad kündma ning häälitsema, tahtes ilmset hoopis metsa poole joosta. Mis sel loomal ometi sisse läinud oli?

[Henry Edmund Ayredale]

Mehe punaste silmade lõbustunud pilk püsis naisel ning ta astus naisele mõned sammud veelgi lähemale, jäädes vaid paari meetri kaugusele võõrast. Henry pilk liikus hindavalt üle naise ning mees pidi tõdema, et tegu oli vägagi nägusa neidisega, kes ei tundunud ka just eriti vaene olevat. "Mida teeb teiesugune naisterahvas sellisel kellaajal sellises kohas üksinda?" tundis Edmund huvi. Jah, mõned üksikud teenjatüdrukud pidid sellisel kellaajal ringi sibama, kuid antud naisterahvas ei tundunud eriline teenjatüdruk olevat. Või vähemalt nii tundus Henryle naise välimuse järgi. Samas kõrgklassist ei tundunud naine samuti olevat - muidu ta ei kondaks keset ööd ringi ja ilmselt oleks ta hobuse seljas üritanud liikuda ka siis, kui hobune täiesti vigane oleks olnud.. Need on need ärahellitatud jõmpsikad. Võõras tundus aga kõike muud kui ärahellitatud olevat. "Teie keharaskus ei ole sellise hobuse jaoks midagi. Eeldades, et te temaga galopeerima ei kavatsenud hakata, siis oleksid sa võinud tal sama hästi seljas istuda kui kõrval jalutada," seletas Edmund naisele. See vastas tõele. "Ma vist ei meeldi teie hobusele väga," nentis Henry siis turtsatusega. "Kuhu te teel olete, juhul kui ma küsida tohin?" esitas vampiir naisele küsimuse, punased uudishimulikud silmad võõral naisterahval püsimas.

[Anastassia 'Ana' Petrova]

Ana jäi seisma ning pööras pilgu enda hobuselt tagasi võõrale, panemata tähele, kuidas ta samal ajal hinge kinni hoiab. Neidise süda lõi ärevalt, justkui üritades teda millegi eest hoiatada, kuid Ana polnud kunagi selline neidis, kes enda südant kuulaks. Pigem kuulas ta mõistuse häält ning see ütles, et neidis peaks rahu säilitama. Vaatamata sellele olid neidise käsi rakmete ümber valgeks tõmbunud. "Ma käisin kaupmehe juures veini toomas. Mul oli temaga aeg kokku lepitud. Päevasel ajal ma lihtsalt ei jõuaks," vastas tütarlaps ausalt. Tal ei olnud midagi varjata ning tal polnud ainsamatki põhjust, miks noormehele tõtt mitte rääkida. Samuti ei tundunud mees ohtlik. Vastupidi, nii palju kui neidis kuuvalguses toda nägi, tundus too vägagi sarmikas ja nägus. Mehe punaseid silmi tüdruk muidugi ei märganud. Selleks oli väljas liialt pime ning mehe silmad tundusid tema jaoks nagu kaks tumedat tähte.

Kuulate võõra mehe sõnu, pööras Anastassia pilgu tagasi hobusele, kes endiselt rahutu oli, kuid enda perenaise paitamise peale veidi paigal olla suutis. Olgu, võib-olla oli mehel õigus ning hobusele poleks tütarlapse keharaskus eriti mõjunud, kuid Ana ei soovinud sellega riskida. Ta hoolis väga loomadest, eriti enda hobusest, ning poleks tahtnud isegi väiksel määral talle haiget teha. "Tal on lihtsalt valus, ma arvan. Inimestega on ta suhteliselt harjunud, seega ma ei usu, et tal midagi teie vastu on," sõnas Ana ning korraks ilmus tema huulile õhkõrn naeratusevari, mis sealt peagi ka kadus. Kui vaid tüdruk oleks teadnud, et tegu ju ei ole taalise inimesega vaid surematuga ning just seetõttu hobune nõndamoodi käitubki. Loomad tajusid alati ohtu.

"Ma olen teel kõrtsi. Ma pean need pudelid sinna ära viima," sõnas tütarlaps enne, kui jõudis üldse enda sõnu läbi seedida. Sa ei tohiks inimestele lihtsalt öelda, kuhu sa lähed, idioot, manitses hääl neiu peas. "Ja teie? Kas te ei karda siin pesitsevaid ohte? Sellisel ajal on siin palju purjus elumehi," sõnas Ana, kuid tema hääl vaibus öösse, kui ta kõheldes enda ümber ringi vaatas. Keskturg oli tõepoolest kahtlaselt vaikne. Liigagi.

[Henry Edmund Ayredale]

Naise sõnade peale ilmus Henry näole õhkõrn naeratus. "On siis vähemalt hea vein, et sellele tasub keset ööd järgi minna?" uuris mees edasi. "Oleks kurb kui teiesugune kaunis neidis riskiks enda heaoluga tuues mingit maitsetut lurri keset ööd," lausus Edmund võõrale kaunitarile. Öises Varnas leidus piisavalt ohte, eriti kuna siin ümbruses ei elanud mitte üks vaid tervelt kaks vampiiriperekonda. Jah, nad olid küll lubanud, et nad ei toitu kohalikest, kuid mõni kohalik ette või taha.. Kes ikka neid väga süüdistada oskaks. Lisaks purjus mehed peaksid endast piisavat suurt ohku kujutama, et ükski mõistlik naisterahvas ei kipuks üksinda sellises pimeduses välja. Hobuse jutu peale ei kostnud vampiir midagi.

"Tavalise baaridaami kohta on teile küllaltki palju välimust antud," mainis siis Henry võõrale naisterahvale. Esmalt meenusid mehele siiski natuke trullakamad naisterahvad, kes tavaliselt kõrtsides töötasid. Nende hääl ja jõud käisid enamasti purjus meestest et isegi üle. Samas ei kujutanud Edmund ette, et kleenuke naine purjus mehi kõrtsist tänavale viskaks. "Jajahh.. Eks siin nende purjus meeste vahelt oli teid tõesti keeruline märgata," lausus Henry kerge muigega, hääles iroonianoot kõlamas. Oli turuplats ju peale nende inimtühi. "Ja mis puutub ohtudesse, siis ma arvan, et mina ohustan neid tunduvalt rohkem kui nemad mind. Samas ei saa seda teie kohta öelda, nii et ma arvan, et te peaksite olema õnnelik, et ma teid leidsin," lausus mees õhkõrna muigega. "Teie lahkel loal saadaksin ma teid kõrtsi. Oleksin teie saatja sellisel hilisel õhtutunnil, et kindel olla, et te ikka elusalt ja tervelt kohale jõuaksite," rääkis Henry siis naisele. Tuli tunnistada, et antud naisterahvas oli temas siirast huvi tekitanud.