Punaseks värvis linad me voodil, veri, mis tuli su huulilt

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia ohkas vaikselt kui Marques justkui pidi veel viimase sõna ütlema ja Henry seda talle muidugi ei andnud. See asi läks neil seal liiga ohtlikuks, nad ei saa oma kampa nüüd hakata laiali jagama. Lucia otsustas, et ta räägib Markiga hiljem. Praegu oli vaja Henry maha rahustada. Naine juhatas mehe enda kambrisse ning sulges kindlalt ukse. Nad sättisid end voodile, kus polnud kunagi magatud, istuma. "Ära lase tal end ärritada, seda ta just tahabki. Sa oled tugev juht, nad saavad sellest aru. Näita, et sa oled tugev," rääkis Cecilia rahustavalt ja malbelt. Ta tõstis oma patsi õlalt eemale ning paljastas oma kaela, liibudes nüüd mehele lähemale. Naise pilk eksis korraks tema huultele. "Joo," sosistas Lucia vaikselt, peaaegu hääletult. Seda oli nüüd küll võimatu mujale kuulda. 

OT: Henry Edmund Ayredale

[Henry Edmund Ayredale]

Henry polnud sugugi vaimustuses Marques' käitumisest, kuid ta oli piisavalt tark, et teada, et Marki lahkumisega kaasneks veel probleeme. Sellegipoolest ei kavatsenud Henry meest kinni hoida. Mingi eneseväärikus oli tal siiski olemas ning Marques' võib end õnnelikuks lugeda, kuna ta pääses sellest situatsioonist eluga. Kui tegu poleks olnud kellegagi ta perekonnast, siis oleks lõpp tunduvalt ebameeldivam olnud. "Markil vedas, et sa kõrval olid," lausus Henry siis naisele. Cecilia hääl rahustas veidi meest ning sekundiks võis Henry näol isegi kerget naeratuse varju märgata. Mees libistas kahe sõrmega kergelt mööda naise kaela, et siis hetk hiljem enda topeltkihvad paljastada ning need naise kaunisse kaela lüüa. Henry käsi leidis naise patsi, mida ta õrnalt sikutas, et Cecilia kaelale veelgi paremat ligipääsu saada.

[Cecilia Tartaglia]

"Vedas," nõustus Lucia Henryga. Markil tõesti vedas, et ta seal kõrval oli, muidu oleks Henry ilmselt mehe tapnud. Sedasi vedas tegelikult tervel nende kambal. Neil oli pigem vampiire juurde vaja kui neist ilma jääda. See ei aidanud ka midagi, et Esther samuti lahkuda ähvardas. Mida nad siis teevad? Neil pole kedagi, kes mõjutaks nende inimesi. Kui Henry oma kihvad viimaks tema kaela surus, tõi naine kuuldavale väga tasase ahhetuse. Ta liibus mehele lähemale ning kallutas oma pead rohkem küljele, kui Henry tema patsi sikutas. Mõnujudinad jooksid üle naise selja. Hea, et selline asi oli nauditav nende mõlemi jaoks, mitte ainult ühele poolele. Lucia tundis kuidas ta vajus justkui mingisse transi ning oli täiesti Henry meelevallas hetkel. Aga ta ei kartnud, ta ei saanudki midagi karta kui tema meeled olid kõik halvatud sellest joovastavast mõnutundest.

[Henry Edmund Ayredale]

Henry oli alati armastanud Cecilia vere maitset. See oli lihtsalt imeline. Isu täis joonud, tõmbus Henry eemale ning viis kergelt naeratava pilgu naisele. Ta ei joonud kunagi Lucia verd nii palju, et see naist liigselt kurnata võiks. "Sa maitsed suurepäraselt.. Nagu alati," mainis Edmund Luciale ning libistas nimetissõrmega üle Cecilia kaela, mida mööda üksik verepiisk jooksis. Vere sõrmega ära pühkinud, pistis Henry sõrme suhu, et see viimane piisk raisku ei läheks. Keelega üle huulte libistanud, viis Henry pilgu ainsale vampiirile, kelle ta kunagi muundanud oli. "Kui Mark ära läheb ja Estheri kaasa võtab, siis ma arvan, et meil oleks vaja linna vahetada," lausus Edmund naisele, kui ta oli oma selja vastu seina toetanud. Nii väikse grupina vampiiriperekonnaga samas linnas elamine ei saanud ilmselt hästi lõppeda. Hetkel võisid nad teist gruppi küll veidi heidutada, kuid nii suures vähemuses olles mitte. Teise perekonna liikmed olid enamikest nende grupi liikmetest vanemad ka, mis oli jällegi neile kahjuks.

[Cecilia Tartaglia]

Lucia hoidis end mehe lähedale ning nautis seda kuidas mees temast verd vähemaks imes. Isegi kui see kurnas teda, eriti kuna ta eelmisel ööl polnud midagi söönud. Tunne, mis teda valdas sel hetkel kui Henry kihvad tema kaelas olid, oli lihtsalt kirjeldamatu. Kui mees eemale tõmbus, avas naine oma silmad ning sättis end mugavamalt voodile istuma, pugedes Henryle lähemale ja toetas oma pea mehe õlale. Mürk ei olnud veel tema kehast lahkunud ja ta nautis seda tunnet. "Mark ei lähe kuskile," sosistas Cecilia vaikselt. Kui ta läheb, siis nad peaks tõesti kiiremas korras asukohta vahetama, aga ta ei lähe kuskile. Lucia räägib temaga. Mees oli äkiline ja kohati ettearvamatu, aga ta polnud rumal sellegi poolest.

[Henry Edmund Ayredale]

Kui naine talle lähemale puges, libistas Henry enda käe ümber naise ning vajutas Cecilia pealaele isegi kerge musi. Vampiiriks olemine muutus pärast Cecilia tulekut tunduvalt meeldivamaks ta jaoks ning ta oli õnnelik, et naine oli endiselt ta jaoks olemas. Kui aus olla, siis ta isegi poleks väga kurb kui Mark minema läheks. Masendavamaks muutuks see siis, kui ta Estheri kaasa võtaks ning neidist ta nii väga kaotada ei tahtnud. Esiteks oli neidise võime hea ning teiseks oli ta vahepeal nii lapsikult rõõmus, mis meenutas Henryle ta vanimat tütart. Tütart, kelle mees ise tapnud oli kui ta oli vampiirina ärganud. "Eks seda näha ole," lausus Edmund naisele. Ta ei oleks tahtnud veel linna vahetada, kuigi see otsus tundus järjest vajalikumaks muutuvat. Võimalik, et nad oleksid pidanud kohe lahkuma kui teada said, et üks teine vampiiriperekond seal samas elab.