Vampires suck

[Cecilia Tartaglia]

Oli üks jube ilus päikesepaisteline päev ja väljas tänavatel käis elu. Inimesed naersid ja jutustasid elavalt. Aga vampiirid istusid all keldris ja pidid leppima vaid niiske kiviseina ja pimedusega. Siin-seal põlesid siiski küünlad. Päris kottpime seal polnud. Kelder üldiselt jaotus üheks suureks ruumiks, kus kõik vampiirid veetsid koos aega ja siis olid mõned väiksemad ruumid. Üheski ruumis polnud aknaid, et vältida igasugust ebameeldivat võimalust päikesel sisse paista. Enamus vampiire veetis aega suuremas ruumis. Koos nendega olid seal ka mõningad inimesed, kelle kallal osad parasjagu toitusid. Ruumis oli kaks suurt vaati, mis olid täidetud veiniga. Veel oli seal seina ääres hulga toitu inimestele, mis oli pakitud hoiustamiseks kas vaatidesse või kastidesse. Ruumi keskel oli kaks pikemat lauda, mille äärtes pikad pingid ning veel oli seal üks trooni moodi suurem tool kõigist kõrgemal, kus nende bossile meeldis aeg-ajalt istuda, et kõigil ikka oleks silme ees, et ta neist kõigist üle on. 

Cecilia istus ühel pingil, näoga seina poole, silmad suletud. Ta kuulas inimeste hääli väljas ning kujutas ette kuidas soe päikesevalgus tema näol tunduda võiks. Ta tundis vere lõhna ruumis, mis tuli inimestel, kelle kallal seal maiustati, aga see ei tõmmanud teda praegu üldse. Cecilia oleks soovinud hoopis vampiiri verd juua. Vat selle järgi oli tal praegu janu. Ta kandis pikkade varrukatega maani ulatuvat helesinist üsnagi lihtsat kleiti. See oli küll korsetiga ikka kokku tõmmatud, aga selle all polnud suurt puidust ega traadist raami, mis kleidi puhvi ajaks. Seal inimeste eest varjus olles meeldis Ceciliale lihtsalt riietuda. Ka kingad olid tal madalad ja lihtsad, pigem pastlaid meenutavad kui et miskit uhket. Naise juuksed olid punutud ühele küljele patsi. Sedasi oli kõige mugavam olla. 

OT: Teemasse on oodatud kõik Angelus Mortise vampiirid!

[Henry Edmund Ayredale]

Henry oli võõrastemaja ülemisel korrusel, kus ta parasjagu maalis. Vähemalt milleski oli ta oma elatud 488 aasta jooksul heaks saanud. Maalimisest ära tüdinenud, tõusis mees püsti ning läks siis hääletult keldrisse, kus teised Angelus Mortise vampiirid olid. Läinud veinivaadi juurde, lasi mees kaks peekrit veini täis ning läks ja istus siis Cecilia kõrvale, ulatades ühe peekri naisele. "Naudid päeva?" uuris mees Cecilialt lõbusa turtsatusega ning võttis siis lonksu veinist. Ta teadis, et naine igatseb päikest, kuid seda ei saanud Henry muuta. Ilmselt oleks ta seda isegi igatsenud kui tal punased silmad poleks olnud. Aga vähemalt oli vein hea. Mees oli riietatud lihtsatesse pükstesse ning linasesse pluusi.

[Lorinda Haruna]

Kindlasti polnud Cecilia ainuke, kes igatses päevavalgust - enamus vampiire võisid seda igatseda, lihtsalt pidid vampiirid leppima oma saatusest ja elama sellega, mis neile antud, sest igal ühel olid omasugused ägedad omadused, nagu näiteks see, et neil on lõputult veini mida nautida ja just seda Haruna ka nautis. Tema paremas käes võis näha uhket klaasi, mis oli veiniga täidetud ning neiu ise asetses kuskil ruumi nurgas, otseses mõttes. Ta istus mingi suurema tünni peal, üks jalg tünni peal, teine sealt alla rippumas. Tema kõrval oli veel mitu teist tünni, ilmselt võis ta kergelt oma joogihoidja kergelt täita kui ta oleks soovinud.

Kuigi ta oli grupi kõige vanem vampiir, oli ta üsna omaette hoidev, sest ta on oma elu jooksul õppinud, et pole mõtet kellegisse kiinduda - neid niikuinii varsti enam pole. Maailm on ju täis surelikke. Alles umbes pool oma vanust tagasi hakkasid vampiirid rohkem levima, eelnevalt oli see pigem tõeline haruldus ja ühe koha peal liiga kaua seista ei saanud - tema ju ei vananenud.

Hoides pilku eemal põeval tulel, märkas ta eemal sisenevad Henryt, kes liikus üsna otse Cecilia juurde, et oma parema käega suhelda. Üsna keeruline oli vampiiridega pidevalt ühes ruumis olla, sest ega kõik mis räägiti, teadsid kõik teised samuti. Kui nad kuulsid väljas olevat möllu, ei olnud just väga raske kuulata, mis siseruumis sosistati. Pigem ta ise blockis ja ei kuulanud mis räägiti. Selle asemel ta pigem lihtsalt nautis veini ja kuulas tule praksumist ja vahest inimeste elutsemist, mis väljas kostus. Oi kuidas ta tahaks Henry punaseid silmi endale ja kõndida väljas inimeste keskel, selle asemel tal on mingi tobe võime pühadesse kohtadesse sisenemiseks. Samas see on teda päästud lugematuid kordi, mitte ainult inimeste puhul, vaid ka teiste vampiiride vastu.

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia kuulis juba eemalt kuidas Henry vaiksed sammud üle ruumi liikusid. Tõesti, vampiiride ülitundlik kuulmine oli selliste asjade jaoks kasulik. Cecilia ülitundlik kuulmine eriti. Neidis avas oma silmad ning tõstis need mehele ja võttis tema käest peekri. "Midagi sellist" ohkas Cecilia raskelt. Ta võttis lonksu veinist ning naeratas Henryle. Oh kuidas ta soovis, et tema looja silmad ja nende võime tallegi edasi kanduks. "Sa oled väljas käinud?" uuris naine huviga ning silmitses veini peekris. Tegelikult oleks hoopis verd tahtnud, aga vein oli hea võimalus enda tähelepanu mõneks ajaks eemale juhtida.

[Henry Edmund Ayredale]

Mees jälgis naist, kellega ta oli 265 aastat koos rännanud ning kes oli siiani ainus inimene, kelle ta ise muundanud oli. Igal korral kui tal tuli tahtmine keda muundada, oli Henryle valusalt meenunud, mis ta tegi kui teda vastu tahtmist muundati, mistõttu oli ta kõikidel kordadel ümber mõelnud, välja arvatud sellel ühel korral. Mees võttis peekrist lonksu ning lasi pilgul ringi käia ning noogutas tervituseks teistele vampiiridele, kes talle silma jäid. "Täna mitte, kuigi ilm tundub ilus olevat. Liialt lärmakas minu maitse jaoks," lausus Henry naisele. Talle meeldis rohkem siis väljas olla, kui nii palju inimesi seal ringi ei tõmmelnud. Kui väljas oli vaiksem, siis oli seal ka vähem inimesi, kes mehe punaseid silmi jäid jõllitama, mis Henryle kohe üldse ei meeldinud. Hea meelega oleks ta nende inimeste verd õhtusöögiks joonud. "Sa käisid öösel väljas?" tunds mees siis huvi.

[Marques "Mark" de Anet]

Mark oli just väljast tulnud. Ta ronkmustad juuksed olid siiani intensiivsest päikesekirgusest soojad. Mees kõndis alla keldrisse, kus teised juba istusid. "Neiu Tartaglia," tervitas mees vampiiri, võttes ta käe, et huultega hetkeks naise nukke puudutada. Mees sättis end naise vasakule käele sisse ning tõi varrukast lagedale musta juuksepaela, millega ta enda kiharad madalasse hobusesabasse seadis. Väljas, seda eriti just päevasel ajal, eelistas ta juukseid rohkem näo ette sättida, et enda silmi pisutki peita.

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia tõstis silmad Henry näole ning silmitses teda pehmelt naeratades. "Jah," noogutas vampiiritar. "Ma sattusin sadamas kokku ühe teise klanni vampiiriga. Ta oli ütlemata üleolev," sõnas Lucia silmi pööritades. Hea, et mees temaga siia tagasi ei jalutanud ja veel parem, et too teda ei hammustanud. "Aga ma ei söönud," lisas naine juurde ning viis korraks pilgu teistele, kes eemal sõid. Seejärel tõusid ta silmad Markile, kes ruumi sisenes ja Cecilia tõi kuuldavale kerge ohke kuna ta mõistis, et mees oli õuest tulnud ja päikesevalgust nautinud. "Marques," naeratas Cecilia mehele ning ulatas talle oma vaba käe ja noogutas viisakalt tervituseks. Marques oli endiselt nii kombekas kohati ja endiselt näis see Ceciliat meeldivalt üllatavat. "Sa käisid õues," märkis neidis taaskord kerge ohkega ning võttis seejärel lonksu veinist. Naine limpsas kiirelt oma huuli kui oli sõõmu alla neelanud. Oh kuidas tahaks praegu vampiiri verd juua.

[Henry Edmund Ayredale]

"Kas tema oli üleolev või olid seda sina?" küsis Henry naiselt üle. Ta teadis, mida naine talle just öelnud oli, kuid samas teadis mees ka naist piisavalt hästi, et teada, et see ei pruukinud nii must-valge olla. Saanud teada, et naine ei söönud, noogutas Henry. Oluline oli mitte lohakaks muutuda. Teine vampiiriperekond elas neil niigi kukil. Polnud vaja nende viha nüüd millegagi otseselt ära teenida. Hetkel olid suuremad kokkupõrked saanud rahumeelsed lahendused. Mehe pilk rändas uksele kui sealt keegi ruumi sisenes. Marques sümpatiseeris ilmselt Henryle enda perekonnakaaslastest kõige vähem. "Marques," tervitas mees vaevumärgatava noogutusega siis nende seltskonda saabunud vampiiri.

[Bartholomew Romanov]

Bartholomew oli parajasti ametis ühe noore blondi neiu kaelast vere imemisega, kui boss ruumi astus. Tal oli seljas tumesinine sametine puhvkäistega särk, mille nöörid kinni polnud tõmmatud ning nahast vest. Jalas olid vampiiril kergelt kulunud ja ülimalt mugavad püksid, kingi ta ei kandnud. Einestamise ajal meeldis talle tunda külma kivipõrandat oma taldade all, sest see tõi ta magusast unelmast tagasi reaalsusse ja ei lasknud saaki tilgatuks imeda. Käharpäise näitsiku juuksed olid soengust lahti pääsenud ning kõditasid ebamugavalt mehe nina. Ta jättis maiustamise järgi ning tõstis pea, käega karvu eemal lükates, ja lasi oma tumesilmse pilgu aeglaselt üle ruumi. Naine ta süles nuuksatas ja pööras pea vampiiri rinna poole, mispeale Bartholomew ta maha tõstis ning end üles ajas. Jalutades mööda ruumi äärt, liikus ta tahes tahtmata lähemale äsja tekkinud juttu ajavale kambale.

[Marques "Mark" de Anet]

"Käisin. Täna on suurepärane ilm," vastas mees malbel toonil. Ta üldse jättis endast tavaliselt rahuliku ja taltsutatud mulje. Anna aga mehele rohkem juua ja siis nähti tema tõelist iseloomu. Ta võis vajadusel ka õel ja kuri olla, aga siin seltskonnas ei pidanud ta sellist külge näitama. Vähemalt mitte praegu. "Miks siis kaanid kokku kutsuti?" uuris vampiir järgmisena. Oli sellel ka mingi põhjus või nad lihtsalt istusid ja mängisid püha söömaaega. Puudu oli veel leib laualt.

[Cecilia Tartaglia]

Henry küsimuse peale Cecilia vastama ei hakanud vaid hoopis jõi oma peekri veinist tühjaks. Muidugi ta teadis, et tema oli ka ülbe olnud, ta oli seda vampiiri koguni rünnata üritanud, aga seda naine mehele tunnistada ei julgenud. Ja seda ta ka tunnistada ei tahtnud, et tema oli ülbitsenud seal pigem. See mees oli ka siiski ebaviisakas olnud! Lucia ohkas raskelt kui kuulis, et Mark väljas oli käinud ja vähe sellest, et väljas imeline ilm oli. Naine tahtis ka imelist ilma nautida! "Kaanid?" küsis naine nüüd mehelt üllatunult. "Ära kasuta sellist sõna, see on vastik," kirtsutas naine nina. Nad polnud mingid kaanid, nad olid palju intelligentsemad olendid. Naine asetas tühja peekri lauale ning tõstis pilgu lähenevale Bartholomewle kes oli just kõva kõhutäie saanud. Cecilia limpsas oma huuli ning hingas kopsud sügavalt õhku täis, mitte et ta seda vajaks, pigem selleks, et tunda seda vere lõhna ruumis. Eriti isuäratavad olid praegu Henry ja Marques tema kõrval.

[Henry Edmund Ayredale]

Cecilia vaikimine oli Henry jaoks piisav vastus, et teada, et tal oli õigus olnud. "Vaata, et sa neid liigselt provotseerima ei hakka. Nad pole sugugi kõige leebemate killast," luges Edmund naisele sõnad peale. Nad olid siin vaid mõned aastad elanud ning kolimiseks oli veidi liialt vara. Aeg-ajalt linnu vahetades olid nad ka teiste vampiiriperekondadega kokku puutunud ning iga perekond oli erinev. Vladislavide perekond oli neist ilmselt siiani kõige suurem ning kujutas endast märkimisväärset ohtu. Kui Mark neid kaanideks nimetas, tõstis Henry enda pea ning vaatas jahedal pilgul Marques'le otsa. "Kui sul pole meie rassi või iseenda vastu piisavalt austust, et sa meid kaanideks nimetad, siis võiksid sa vähemalt meid piisavalt austada, et sellist väljendust mitte kasutada," lausus Henry toonil, millele ei tasunud vastu vaielda. Mingi austus võiks ju ikka olla.. "Keegi ei kutsunud meid kokku. See, et sinul ja minul on vaba voli väljas käia siis kui tuju tuleb, ei tähenda et teised seda teha saaksid. Nii palju oleksid sa võinud oma vampiirielu jooksul vast aru saada," lausus Henry mehele. Marques oli kõige noorem nende hulgas ning Henryle tundus, et käitumise poolest pidas see samuti paika. Okei, Esther oli ilmselt lapsikum..

[Deleted]

Tüdruk oli mõnda aega ühes pisemas ruumis enda viiulit piinanud, kuid kui ta kuulis, et rahvas suurde saali hakkas ilmuma, pani ta instrumendi käest, et teistega ühineda. Esther hoidis ühe käega enda kleidisaba ning teisega tegi õhus niisama erinevaid graatsilisi liigutusi, ilmudes rõõmsalt kepseldes keldri kõige suuremasse ruumi. Ta jäi keset tuba seisma ning lasi enda seelikusabal alla langeda. Haaranud endale ühe peekri, lasi ta sinna esmalt ühest inimesest natuke verd ja seejärel vaadist veini. Seganud vedelikud sõrmega segamini, pistis ta sõrme endale suhu, et see puhtaks teha. Seejärel võttis ta enda maitsvast joogist paar suuremat lonksu. "Miks te kõik nii tõsised olete?" küsis tüdruk üsna arusaamatul ilmel ning sättis ennast ka laua taha istuma. Ta viis korraks enda pilgu igale vampiirile laua taga, kuni see viimaks Markile pidama jäi. Talle õrnalt naeratanud, peitis Esther peagi enda suu peekri taha.

[Marques "Mark" de Anet]

Mark pööritas Henry sõnavõtu peale silmi. No tõesti. Preili Ceciliast sai ta isegi aru, naine käitus nagu tõeline printsess, aga Henry? "Arvestades sinu vanust, võiks eeldada, et sa oled pisut parema huumorisoonega. See peaks siiski ju arenema. Aga vabandust, ma eksisin," lausus Marques kerge sarkasmiga, et siis hetkeks naisele enda paremal käel naeratada ja pilk seejärel Estherile viia. "Esther, mu kallis, lõpuks ometi keegi, kes ei arva, et me peaksime aegade lõpuni matust mängima. Tahaks muusikat, et me saaks tantsida," teatas vampiir edevalt, tõustes püsti, et siis hoopis neiu juurde kõndida. Mees tõukas üksiku loki, mis tüdruku laubale tikkus, kõrva taha. "Pisike Esther," lisas Mark särava naeratusega.

[Cecilia Tartaglia]

Lucia vaatas peaaegu võidukalt Marquesi poole kui Henry mehe justkui paika pani. Oleks ta koer siis klähviks ka veel paar korda ja siis liputaks Henry poole saba. Aga keegi tõesti polnud neid kokku kutsunud. Enamus neist lihtsalt ei saanud päikese valguse käes välja minna ju ja seega nad kogunesid spontaanselt sinna, et koos aega veeta selle asemel, et üksi eraldi tubades mossitada. Nüüd ilmus Esther sinna ning Lucia vaatas tüdrukut vaid mõne hetke. "Ma ei leia, et ma peaks itsitama kui mul selleks põhjust pole," sõnas Cecilia veidi pahaselt kulme kortsutades. No tõesti, ta ei leidnud, et nad seal matuse meeleolus oleks. Pigem lihtsalt polnud põhjust, et itsitada ja sädistada. Muusika jutust ei teinud ta enam välja vaid viis oma süsimustad silmad Henry punastele silmadele. Õhus oli veel rohkem vere lõhna kui varem. "Ma peaksin einestama," ohkas naine. Ja ilmselt peab ta inimestega leppima, aga ta ei tahtnud neid, kes seal all praegu olid, sest need olid juba mitme poolt puretud.

[Henry Edmund Ayredale]

Henryle ei jäänud Marques' silmapööritus sugugi märkamata, mis Henryle aga sugugi ei sobinud. Kelleks kurat see mees end pidas? "Ja kui sina tahad elada kauem, siis ma siiralt soovitan sul enda sõnu valida või leida endale uus grupp, mida juhiks inimene, kellel oleks sinu soovile vastav huumorisoon," lausus Edmund teraval toonil. Talle ei meeldinud kui talle vastu vaieldi. Eriti siis, kui seda tegi tattnokk, kes polnud kahte sajanditki elanud. "Esther," tervitas Henry naist, kuid mehe pilk ei liikunud sekundikski Marques'lt. Mees muutus iga hetkega talle vastumeelsemaks. "Ja kes sinu arvates matust mängib, juhul kui sa pead mind sobivaks seda küsimaks?" tahtis Henry teada. Nad ei mänginud matust. 24/7 oli raske pidu pidada, kuid tundus, et just seda Mark tahab. Kui see on see, mida Marques neilt ootab, siis võib ta nende perekonnast lahkuda ning kui tahab, siis võtku Esther kaasa. Tal ei olnud vaja inimesi, kes perekonnale midagi juurde ei andnud.

[Marques "Mark" de Anet]

"Henry, kellele sa praegu end tõestada üritad? Rahune maha ja mine näri kellegi veresooni," vastas Marques urinaga. Talle ei meeldinud Henry teeseldud alfaisasus, Mark oli juba ammu kindel, et Edmundi "olen kõva vampiir ja teised kerigu põrgu" suhtumine oli võlts. Ta oli nõrk ja kahepalgeline. Ja ennasttäis. Ja tõsine. Ühesõnaga kõik halvad isikuomadused koos. "Ise küsid, ise vastad," teatas mees pilkaval toonil. Tal oli tõesti Henryst kõrini. Seda muidugi kaudses mõttes. "Mulle tundub, et kohalikud vampiirid oskavad ka enda elu rohkem nautida kui meie kõik kokku," lisas mees mürgisemalt. Ta oleks tahtnud Edmundi pea otsast rebida ja selle merre kaladele söödaks visata.

[Henry Edmund Ayredale]

Mees kuulas Marki ning sekund hiljem oli mees püsti ning lükkas Marki vastu seina, surudes enda käe mehe kõrile ning paljastas enda kihvad. "Kui sa kaua närvidele käid, siis sa oled mu õhtusöök," lausus Henry Marques'le teravalt ning ta mõtles seda tõsiselt. Mees ju ise oli soovitanud tal kellegi veresooni närida ning Edmund ei näinud ainsamatki põhjust, miks selleks ei võinud olla Mark. Jah, pragusel hetkel oleks masendav ühest liikmest ilma jääda, kuid samas ühest liikmest võis olla rohkem kahju kui kasu. "Me ei hoia sind kinni. Kui sa tahad 24/7 pidutseda ning tagajärgedest mitte hoolida, siis terve maailm on sinu päralt. Lihtsalt hoia meie teelt eemale," sisises mees vihaselt. Ta polnud ammu nii vihane olnud ning Marques' sõnad tõid selle suurepäraselt esile. Ta ei lasknud endale pähe istuda. Tema oli nende juht! "Sa oled meie jaoks alles laps! Lepi oma kohaga. Ela paarsada aastat veel ja siis tule kommenteerima," lausus mees vihaselt.

[Cecilia Tartaglia]

Cecilia jälgis meeste vaidlust küll näilise huvita, aga ta oli siiski ilmselgelt pigem Henry poolel. Ta oli alati Henry poolel. Ta tundis mehesse suurt kiindumust ja leidis, et pea kõik, mis mees tegi oli ainuõige. Aga kui too nüüd püsti kargas ja Markile kallale läks, kergitas Lucia üllatunult kulme. Ta ei leidnud, et nii hull see asi nüüd ka oleks. Hetkega oli Cecilia meeste juures. "Kuulge nüüd, rahu," palus naine malbel toonil ning tõstis oma käe õrnalt Henry õlale. "Las ta olla," sõnas Cecilia vaikselt. "Sa tead milline ta on. Joob ja pidutseb natukene ja midagi pole katki," sõnas Cecilia leebelt naeratades. "See pole kuigi mõistlik praegu ühest liikmest ilma jääda," sõnas Lucia endiselt malbel häälel kui Henry poole vaatas. Esialgu ta ei arvanud, et Mark veel norida võiks seal. Ehk nüüd rahunevad mõlemad mehed maha ja Marques saab Estheriga jooma hakata ning nemad Henryga irduvad seltskonnast mõneks ajaks.

[Marques "Mark" de Anet]

Marques tegi sisisevat häält, kui värdjas otsustas talle kallale lennata. "Kes kurat sa... Enda arust oled?" suutis vampiir välja öelda. "Casse-toi!" lisas Mark. "Võtangi Estheri kaasa ja mida te siis teete? Ah? Üritate neljakesi selle suure klanni vastu saada? Sa tead sama hästi, et te olete juba siis mõne hetkega nende toiduks. Kui sa tõesti paned enda ülbuse meie grupist ette, siis oled sina hoopis saamatu juht!" vastas vampiir ausalt. Henry oli kuradi ülbe, ta oli igasuguste juhioskusteta liider, kes oli sinna vaid vanuse pärast valitud. Ajudeta idioot. "Tulen juba praegu kommenteerima, ma olen õiget valitsemist väga lähedalt näinud," lisas mees vihaselt. Ta nägi Prantsuse Kuningriigi hiilgeaegu, mis kestsid siiani. Üritagu Henry muud sitta suust välja ajada!